Hei!
Ma pole siia midagi kirjutanud juba pea 5 kuud varsti. Kindlasti küsid miks? On mu elu kiire olnud?
Kindlasti ka seda, sest raske on leida tänapäeval inimest, kelle elu poleks kiire. Kuid pigem on asi selles olnud, et ma lihtsalt üks hetk ei osanud siia midagi kirjutada.
Aga mis on siis toimunud minu elus viimase 5 kuu jooksul?
Ma ei taha siia kirjutada pikka ja üksik asjalikku postitust sellest, mis mu elus toimunud on, vaid tooksin välja paar olulisemat punkti.
1) Minu ellu tuli maailma kõige imelisem tüdruk, kellega olen võinud nüüd juba rohkem kui 3 kuud oma elu jagda-Merili. Ma olen talle nii tänulik selle aja eest, mis oleme võinud koos veeta. Ta on mulle palju toeks olnud ja ta on lihtsalt üliarmas. Aitäh Merra, oled mulle nii kallis :)
2) Mu 4 väga head sõpra kihlusid. Matu ja Iren ning Jakob ja Maali. Ootan põnevusega nende pulmi ja seda, kuidas Jumal hakkab nende suhteid kasutama oma riigi töös.
3) Lõppes esimene ülikooli aasta. See oli raske, põnev, üllatuslik. Viimane sess oli tõeliselt raske, kuid kogesin mitmeid kordi Jumala erilist hoolt. Samas sain aru kui raske on õppida ülikoolis Tartus ja teha täisajaga noortetööd Tallinnas. Pani paljuski mõtlema uue hooaja peale, mis just algas, kuidas asju korraldada nii, et ma läbi ei põleks.
4) Ma sain 20! Päev mida ma alguses kartsin (tundus jube hirmutav lapsepõlv maha jätta ja suureks saada) ja hiljem täiega ootasin (Merra on minust pisut vanem, pluss see oli esimene päev meie suhtes, mille saime täispikalt koos veeta). Taas kogesin kui suur õnnistus on sõbrad :)
5) Toimus Kalju suvelaager, mis oli ehk selle suve parim vaimulik aeg mu elus. Samuti olid laagris meid aitamas 4 rootsi noort, kes tulid siia misjonitripile. Sain nende juhi Danieliga väga headeks sõpradeks ja plaanime neile peagi külla minna ;)
6) Sain palju aega veeta oma väikese vennaga, perega ja Hiiumaal käia. Samuti nägin mitmeid kordi oma kallist õde Juuditit ja venda Romeot, kes suveks tulid Eestisse. Igatsen teid! Samuti saime osade kodugrupi kaaslastega käia Hiiumaal mu maakodus ja ka Tallinnas ägedalt aega veeta. See andis mulle kodugrupi osas täiesti teise mõõtme.
7) Linna tuled! Mu kursaõde Kerttu sai päästetud ja mul on sellest niiiii hea meel, aga samuti on mul hea meel kõigist nendest, kes selle sama otsuse seal tegid ja lihtsalt näha noortes sellist põlemist ja igatsust Jumala järele ja evangeeliumi kuulutamise järele, oli innustav.
Viimased 4 kuud on olnud kohati päris keerulised ja kindlasti kirjutan sellest siin mingi hetk pikemalt, kuid samas olen Jumalale tõeliselt tänulik selle suve eest ja nende asjade eest, mida Ta on mu elus teinud.
Ja nii ma lülitangi oma blogi tagasi sisse ning kirjutan siia peagi jälle ;)
Õnnistusi!
