Suvi ja sääsed

Mõni aeg tagasi küsis üks sõber mult, kuidas ma oma suvega rahule jäin? See pani mind mõtlema ning erinevate protsessid tulemusena istusingi siia arvutiekraani taha. Ja kuigi möödunud nädal on olnud eriliselt soe (vähemasti Tartus!), on sügis juba täie hooga peal ning tundub olevat õige hetk, et korra vaadata tagasi ja jagada oma mõtteid suveteemadel ning mõnd olulisemat hetke selle aasta juunist-juulist-augustist. Siia aga kirjutasin sellest kolmel põhjusel:
1) Kõik tahavad alati teada, mis sa suvel tegid ja kuidas see läks, seega teen oma elu pisut lihtsamaks ja kirjutan sellest kõigest siia
2) Ma pole ammu blogi kirjutanud
3) Tahaks teada, kas keegi veel nii suvest mõtleb nagu mina

Enamik eestimaalasi on meeletud suve fännid, olen kohanud inimesi, kes kogu ülejäänud aasta ainult suve ootavadki, kuid mulle isiklikult suvi väga ei meeldi. Päris julge statment arvestades seda, et enamik teist, kes loevad on ilmselt samuti suvearmastajad. Ma ei ütle ka, et suvi mulle ei meeldi, aga sul, kes sa loed seda ja mõtled, oi oi oi, ma pean SJ-le selgeks tegema kui lahe suvi ikka on, esiteks loe mu postitus lõpuni ja teiseks ära näe vaeva.

Jaaa, muidugi mulle meeldib suve puhul see, et on soe ja saab kõik palitud, sulejoped, karupüksid, saapad, villased sokid, läki-läkid, pika pesu jms lihtsalt kapinurka visata ning selleks lühikeseks hetkeks tõmmata jalga lühikesed püksid ja varvaste otsa plätud või üldse paljajalu aias kõndida. Kuid suvi ei ole ju ainult ilm. Tihti tundub mulle, et suvi on inimeste jaoks ainult soe ilm ja vabadus. Aga seda ta ju ometigi ei ole, see on sellest kõigest ainult üks osa. Nagu talv ei ole ainult pime ja külm ja lumine aeg. See on vaid üks osa talvest.

Minu meelest on suvi üks kõige veidramaid perioode aastas. Ühtpidi on see päris hea ja teistpidi küllaltki tüütu. Muidugi on tore elada rutiinist väljas ja kohtuda uute inimestega, grillida kuskil ja ujuda mere vahutavates lainetes. Samas on see aeg, kus kõik on hästi laiali ja koost ära. Inimesed on natukene nagu kadunud ja elu on rütmist väljas. Kogudusejuhina võib see olla näiteks päris frustreeriv

Ja siis on veel see osa kui suvi lõppeb. Inimesed, kellega sa suvel kohtusid lähevad tagasi oma elurütmi ja kohati võib sellega olla päris raske harjuda. Ja üldse tundub mulle, et suvelõpp on pisut selline depressiivne periood ning meil tekib sellel hetkel kohanemisraskusi. Nii et nagu sa näed, siis suvel on mitmeid erinevaid külgi, mis näitavad selgelt, et see pole ainult üks roosade päikseprillide aeg. Lõpuks on igal perioodil aastas omad head ja halvad küljed. Lihtsalt suve puhul kuidagi neid häid külgi tõstetakse rohkem esile. Kuid minumeelest on lõpuks määrav see, kuidas sa kogu aasta vältel oma elu elada suudad ja kas sa ka kõige pimedamal ja külmemal talve päeval suudad tunda rõõmu ning vabadust, märgata erilisi hetki ja inimesi su ümber.


Mida ma siis tegin ja õppisin selle aasta suvel?

Esiteks tahan sulle tutvustada Maitu. See tüüp on üks kõige lahedamaid inimesi, keda ma tean. Kohtusin temaga Kalamaja English Campis ja olen temaga väga heaks ning lähedaseks sõbraks saanud. Vahel need suvesõprused kaovad, kuid mul on hea meel, et see ei ole üks suvesõprus vaid pigem vennastumine. Hetkel on Mait USA-s Californias vahetusaastal ja naudib sealset põnevat ning kaloririkast elu. Temaga kohtumine on mind õpetanud palju selgemalt mõistma, mis on sõprus ja kuidas sõprus ei ole iseenesest mõistetav asi, vaid vajab panustamist. Läbi Maidu on Jumal mulle näidanud ka oma südant meie, inimeste vastu ja see on olnud ühtepidi päris raske ja teistpidi äärmiselt silmi avav.

Teiseks käisin ma see suvi 2 kuud tööl, Vapianos. Ma ei tea, mis on sinu kogemus Vapianoga, aga see pole üks tavaline ja lihtne koht. Kui sa pole seal veel käinud söömas, siis ma VÄGA soovitan sul minna ja avastada enda jaoks see restoran. Ja seda mitte sellepärast, et ma seal töötasin, vaid sellepärast, et seal on tõesti hea ja värske toit. Töötasin seal pastakokana, see tähendab, et enamiku ajast sel suvel tegin ma süüa või koristasin. Ma pole kunagi elus varem nii väsinud olnud, kuid sellele vaatamata oli see üks suurepärane kogemus, mis õpetas mind iseennast ületama ja võitlema. Lootsin, et saan suvel vaimulikult kasvada, võttes eriliselt palju aega Piibli lugemiseks ja vaikseteks aegadeks. Seda aga ei juhtunud sellisel moel, vaid pidin õppima, kuidas kuulda Jumala häält ka siis kui oled 4-5 päeva järjest töötanud iga päev 12 tundi ja sinu ainukene rahulikum hetk on marsas kui tööle sõidad ning üle marsa mängib mingi plaat poplaulude akordioni coveritega. Aga see kasvatas ja kuidas veel. Samuti pole ma kunagi varem näinud meeldivamat töökollektiivi - aitäh teile kõigile selle aja eest!

Kolmandaks juhtus meie peres üks päris jube õnnetus. Juulikeskel põles mu vanaisa ja vanaema maja. See oli päris korralik šhokk. Keegi ei mõtle nähes uudiseid tulekahjust, et see võiks sinu enda perega juhtuda. Aga meiega juhtus just nii ootamatult. Õnneks kõik jäid täiesti terveks, vanaisa sai mõningaid kergemaid põletushaavu ja vanavanaema hingas pisut vingugaasi sisse. See, mis alguses paistis totaalse õnnetuse ja kahjuna, pöördus peagi imeliseks õnnistuseks. Oleme aastaid mõelnud, et peame remontima oma Hiiumaa kodu, kuid keegi pole otseselt aega leidnud selleks. Nüüd aga olime hetkes, kus pidime hakkama majas korralikke ehitustöid ette võtma, mille tulemusena avanes
võimalus kogu maja ära soojustada ning remontida.
Lisaks saime ära visata ja anda väga palju asju, mida aastaid oli kogutud või lihtsalt kuskil seisnud. Imeline on olnud ka inimeste lahkus. Oleme näinud rohkeid annetusi ja abikäsi. Mõned mehed sõidavad pea iga nädalavahetus Tamperest, Tallinnast või Pärnust Kärdlasse, et aidata seal ehitada ja seda täiesti tasuta! Ehitustööd veel käivad ja loodame, et jõulud saame juba kõik koos veeta Hiiumaal uues suures ja avaramas elutoas kuhu kõik meie pere 20-liiget nüüd päris hästi ära mahuvad.

Need 3 punkti tooksin ma välja kui peaksin kellelegi rääkima oma suvest sel aastal. Vanasti pidi ikka vene keele tunnis igal sügisel oma suvest rääkima, hea meel, et seda enam tegema ei pea, sest ma seekord üldse ei oskaks. Igatahes suvi on läbi, kuid pole veel kunagi näinud, et järgmist suve ei tuleks, nii et pea vastu ja tunne rõõmu sellest ainulaadsest sügisest (minule viimane sügis siin Tartus).

SJ

3D Tallinn rajamisest

Ma ei tea, kuidas on sinuga, aga isiklikult olen seda blogipostitust oodanud juba sellest ajast peale, kui Jumal mind kutsus kogudust rajama 2011 sügisel. Võib-olla sa oled juba unustanud kõik selle, mõelnud, et huvitav, kas sellest keegi kunagi midagi räägib ka, mis üleüldse toimub? Aga pole vahet, kas sa oled seda oodanud või mitte, siin ta on ja parem võta see aeg ning loe see läbi, sest see võib olla midagi, mis muudab sinu elu kuid sellest enam loodan, et paljude teiste elusid siin maailmas!

Nagu ma juba varem olen rääkinud, siis Jumal on meid 3D kogudusega kutsunud rajama uut kogudust Tallinnasse (lähemalt minu kutsumisest ja korduma kipuvatest küsimustest loe SIIT ). Aga nüüd on see lõpuks reaalselt kätte jõudmas, sest 25. AUGUST toimub Tallinnas 3D TALLINN visiooniõhtu ning seejärel hakkame regulaarselt koos käima, et mõista, miks, kellele ja kuidas me seda kogudust hakkame rajame nende inimestega, kes tahavad olla sellega kaasas.

Seega on viimane aeg sinu jaoks hakata mõtlema, kas see on ka Jumala kutsumus sinu jaoks? Võib-olla sa juba tead, aga usun, et enamik alles otsib Jumala tahet selles ja selgust, mida teha. Et sul oleks lihtsam seda teha tahan sinuga jagada kahte asja:

1) Meie visioon - on jõuda inimesteni kaugel Jeesusest. Selleks tahame kasutada ka kõiki kaasaegseid lahendusi, mida Jumal meile on pakkunud, et jõuda veel enamate inimesteni, aga eelkõige meie endi generatsioonini. Kui see on ka sinu igatsus, et ükskõik mis, sa tahad näha, et Tallinna rahvas saaks tundma Jeesust ja kuuleks evangeeliumit, siis oled õigel teel, see on üks võimalus sinu jaoks.

2) Kui sa ei tea, mis on Jumala tahe ja sul ei ole üldse selgust selles osas, siis siin on sulle üks hea jutlus - http://elevationchurch.org/sermons/gods-will-is-whatever
Kuula see ära ja ma olen täiesti kindel, et Jumala tahe ja selle leidmine saab sinu jaoks palju selgemaks!

"Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen ja teeb veel suuremaid kui need, sest mina lähen Isa juurde!" Joh
14:12

Jeesus, olen Sulle lihtsalt mega tänulik!

PS! Mulle võib alati julgelt kirjutada, näiteks facebookis või siis meilile sj.siibak@gmail.com

Neile kes haiged

Hei!

Haige olla on jube tüütu. Olin viimase kuu jooksul kaks korda tõsisemalt haige, nii et kui sina, kes seda loed oled haige hetkel, siis tea, et ma tunnen su tüdimust ja valu. Ja sina, kes sa ei ole haige, aga mõtled, et oeh, tahaks ka haige olla ja puhata, siis sa ei tea, mida sa mõtled. Ma ei tea ühtegi inimest, kes kurguvalu või tüütu lõputu nohuga või mõne kõhugripiga kargaks toas ringi rõõmust ja helistaks oma sõpradele teatades õnnelikult:"Ma olen haige!!!".

Aga tegelikult, mitte sellest füüsilisest haigusest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid vaimsest. Või õigemini haiget saamisest. Minu kogemused gripi ja viirustega panid mind lihtsalt mõtlema sellele, et kas ma usun, et Jeesus mind võib ravida? Ja mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt? Ma ei tea, kuidas on sinuga, kuid vahel ma tunnen, et selleks, et pöörduda Jumala poole, et olla Tema ligiolus, pean ma enne kõik korda saama, ära parandama, terveks tegema.

On päris loomulik, et me kanname endaga kaasa teatavalt määral valu, haavu, eksimusi ja minevikku. Aga vahel see kõik kasvab nii suureks, et raske on uskuda, et Jumal endiselt mind armastaks või saaks mind aidata. Või ma olen unustanud, et Jeesus on selle eest juba hinna maksnud. Mõnikord, aga tunnen ma näiteks uuesti eksides, et nüüd on Ta andestus küll otsa saanud minu jaoks.

Just sellele kõigele mõeldes, sattusin ma lugema üks päev Psalm 103, mida soovitan ka sul lugeda. (Psalm 103) See puudutas mind, sest ma hakkasin mõtlema mehele, kes selle taga on, Taavetile. Ma ei tea, kui hästi sa tead Taavetit, seega ma natukene selgitan sulle, miks see mind nii puudutas. Nimelt Taavet, kes oli Iisraeli kuningas ja kellel oli väga lähedane ja hea suhe Jumalaga, kes tõeliselt teenis Teda ja kuulus Talle, tegi üks päev ühe suure vea. Ta astus suhtesse ühe abielunaisega. Aga mis veel hullem, ta püüdis seda varjata ja seetõttu lasi selle naise mehe lahingus panna kõige ette ritta ning siis sobival hetkel käskis väeüksusel tagasi tõmmata, et see mees, Uurija, sureks. Põhimõtteliselt saatis Taavet ta surma. Aga Jumal teadis ja nägi seda kõike, ning kasutas oma prohvetit, et Taavetile näidata, et see ei ole sugugi möödas või saladus. Taavet oli eksinud ja rängalt. Ning ma olen kindel, et päris pikka aega võis ta tunda end eemal olevat Jumalast ja ilma Tema armust või mõelda, et see on otsa lõppenud. Ma arvan, et ka veel mõne aasta pärast võis ta end süüdistada. Ja ka meie inimestena teeme seda. Kuid Taavet olles eksinud rängalt koges ikkagi seda, et Jumal tõeliselt tervendab, uuendab, parandab. Ja nii ütlebki ta ikkagi, vaatamta oma eksimustele:"Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest. Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha. Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda. Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad. Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised."

Jumal ei oota tegelikult, et me ise teeksime oma elud korda. Ta ei oota meid tagasi puhastena, tugevatena, tervetena. Ta ootab meid täpselt sellistena nagu me oleme, koos valuga, koos murede, pattude, mineviku, koos kõigega. Nagu ka loos kadunud pojast (Luuka 15:11-32), kus poeg läheb kodust koos varandusega, mille ta oma isalt nõuab ja raiskab selle ära, satub sigadega koos elama ja käib tõeliselt sügaval oma eluga ära, siis kohtudes isaga, ei ütle isa talle esmalt, et ta ennast peseks ja korda seaks ning seejärel võivad nad rääkida, vaid isa jookseb talle vastu ja kallistab ning suudleb oma haisvat, määrdunud, musta poega. Ta ootab teda tagasi just nii nagu ta on. Jumala arm on uus igal hommikul, meie valik on, kas me võtame selle vastu või mitte. Kas me laseme Tal end terveks teha, parandada meid, tegeleda meie valuga ja muuta asju, mis me oleme oma elus korralikult tuksi keeranud?
 

Ootamine

Hei!

Ootamine on üks huvitav asi. Me kõik elame oma elusid ootuses ja oodates, olgu selleks siis ootamine eksamiruumi ukse taga, lifti ootamine või seismine kuskile poesabas. Ootame, et video end ära laeks, et saaksime seda vaadata, ootame, et keegi meile helistaks või emailile vastaks, et me saaks oma tööd edasi teha. Ootame, et kevad ja suvi tuleks, et päikest saaks näha ja soojem hakkaks. Ootame bussi, trammi, trolli, sõpra, toitu restoranis, kohvit cafe in-is. Ootame, et instargam end uuendaks, et näha, kas keegi on pilte juurde lisanud. Või võib-olla ootad sa lihtsalt oma palgapäeva või nädalavahetust. Point on see, et me ootame. Ja üle kõige me vist kõik ootame, et elu iseenesest läheks paremaks ja ilusamaks.

Väidetavalt kulutab inimene keskmiselt päevas ootamisele kuskil 45-60 minutit. See on kuni terve tund meie päevast. See on päris korralik aeg, arvestades, et umbes 7-8 tundi me magame ja siis teeme veel muid asju ning nii need päevad lähevad. Oodates ja elades.

Ka mina ootan hetkel. Ootan homset päeva, sest siis sõidan Rootsi, oma kauaoodatud puhkusele. Näen oma sõpru, keda olen igatsenud ja saan lihtsalt korraks kõigest eemale, puhata, nii vaimselt kui füüsiliselt. Aga küsimus on, mis ma teen selle ootusajaga? Noh, mina antud juhul kirjutan blogi, kuigi võiks juba ammu magada, aga und üldse ei tule.

Ka vaimulikult elame me ootuses, või vähemalt peaksime elama. Ootuses, et Jeesus tuleb tagasi. Kunagi rääkisin ühe sõbraga sellest ja ta ütles, et ta ei oota väga Jeesust tagasi, sest inimesed ta ümber ei tunne veel Jeesust ja seepärast ta ei taha, et Jeesus tuleks ja nemad polegi temast veel kuulnud. See pani mind mõtlema, ka praegusel hetkel. Ma olen nõus temaga, ka mina ei tahaks, et inimesed mu ümber elaksid oma elusid teadmata temast. Kuidas kasutan mina seda aega, mis Jumal mulle on andnud Teda oodates? Kas ma tõesti valmistun Jeesuse tagasitulekuks? Ja ma ei mõtle selle all vaid seda, kas ma üritan oma elu koos hoida, vaid kas ma tõesti tunnen ühte sügavat vajadust jagada välja Jumala armastust ja kuulutada seda inimestele, kellega ma kohtun?

Jeesus rääkis kord ühe tähendamissõna kümnest neitsist, kes ootasid oma peigmeest. Aga kui peigmees öösel saabus, siis viis neist (rumalad) olid unustanud võtta õli kaasa, et lampi süüdata. Niisiis ei saanud nad minna peigmehel vastu ja jäid ilma pulmadest. Nad olid aega, mil nad peigmeest ootasid, halvasti kasutanud. Ja kui sa kunagi satud lugema seda tähendamissõna (Matteuse 25:1-13), siis sa saad teada, et see polnud lihtsalt lugu mingitest pulmadest vaid see oli midagi, mida Jeesus rääkis siis oma jüngritele ja räägib täna ka meile. Mida sa teed selle ajaga, kui sa ootad Teda? Mil sa ootad, et Ta muudaks su elu, olukordi su elus? Muudaks su suhteid, su peret, su kooli, sõpru? Kui ootad vastuseid Jumalalt, kui ootad, et Ta sind parandaks, su haavu raviks, sind terveks teeks?
Kas sa kasutad seda targasti nii, et see tõesti muudab elusid ja maailma, kus me elame?

Igal juhul tasub mõelda sellele, mida sa ootad. Ja võib-olla sa oled oodanud kaua, et ma siia juba ammu midagi uut kirjutaksin. Mina kirjutasin, kuid mida teed nüüd SINA edasi?

Elu rütmid

Olen see nädal palju mõelnud sellisele teemale nagu rütmid meie elus.
Meie elud keerlevad suuremal või vähesel määral teatud rütmi ümber, millele vastavalt me ka oma elu planeerime. Olgu selleks aastaaegade vaheldumine, kooli ja suve periood, tööpäevad ja nädalavahetus või mis iganes muu rütm. Me armastame rütme, see annab meile teataval määral kindlustunnet. Aga lõpuks ei olegi oluline, milline on täpselt meie rütm, vaid mis me selle rütmiga teeme ja selle peale ehitame? Sest rütm ilma meloodiata on vaid rütm, mitte muusika.

Tagasilülitus

Hei!

Ma pole siia midagi kirjutanud juba pea 5 kuud varsti. Kindlasti küsid miks? On mu elu kiire olnud?
Kindlasti ka seda, sest raske on leida tänapäeval inimest, kelle elu poleks kiire. Kuid pigem on asi selles olnud, et ma lihtsalt üks hetk ei osanud siia midagi kirjutada.

Aga mis on siis toimunud minu elus viimase 5 kuu jooksul?
Ma ei taha siia kirjutada pikka ja üksik asjalikku postitust sellest, mis mu elus toimunud on, vaid tooksin välja paar olulisemat punkti.

1) Minu ellu tuli maailma kõige imelisem tüdruk, kellega olen võinud nüüd juba rohkem kui 3 kuud oma elu jagda-Merili. Ma olen talle nii tänulik selle aja eest, mis oleme võinud koos veeta. Ta on mulle palju toeks olnud ja ta on lihtsalt üliarmas. Aitäh Merra, oled mulle nii kallis :)

2) Mu 4 väga head sõpra kihlusid. Matu ja Iren ning Jakob ja Maali. Ootan põnevusega nende pulmi ja seda, kuidas Jumal hakkab nende suhteid kasutama oma riigi töös.

3) Lõppes esimene ülikooli aasta. See oli raske, põnev, üllatuslik. Viimane sess oli tõeliselt raske, kuid kogesin mitmeid kordi Jumala erilist hoolt. Samas sain aru kui raske on õppida ülikoolis Tartus ja teha täisajaga noortetööd Tallinnas. Pani paljuski mõtlema uue hooaja peale, mis just algas, kuidas asju korraldada nii, et ma läbi ei põleks.

4) Ma sain 20! Päev mida ma alguses kartsin (tundus jube hirmutav lapsepõlv maha jätta ja suureks saada) ja hiljem täiega ootasin (Merra on minust pisut vanem, pluss see oli esimene päev meie suhtes, mille saime täispikalt koos veeta). Taas kogesin kui suur õnnistus on sõbrad :)

5) Toimus Kalju suvelaager, mis oli ehk selle suve parim vaimulik aeg mu elus. Samuti olid laagris meid aitamas 4 rootsi noort, kes tulid siia misjonitripile. Sain nende juhi Danieliga väga headeks sõpradeks ja plaanime neile peagi külla minna ;)

6) Sain palju aega veeta oma väikese vennaga, perega ja Hiiumaal käia. Samuti nägin mitmeid kordi oma kallist õde Juuditit ja venda Romeot, kes suveks tulid Eestisse. Igatsen teid! Samuti saime osade kodugrupi kaaslastega käia Hiiumaal mu maakodus ja ka Tallinnas ägedalt aega veeta. See andis mulle kodugrupi osas täiesti teise mõõtme.

7) Linna tuled! Mu kursaõde Kerttu sai päästetud ja mul on sellest niiiii hea meel, aga samuti on mul hea meel kõigist nendest, kes selle sama otsuse seal tegid ja lihtsalt näha noortes sellist põlemist ja igatsust Jumala järele ja evangeeliumi kuulutamise järele, oli innustav.
Viimased 4 kuud on olnud kohati päris keerulised ja kindlasti kirjutan sellest siin mingi hetk pikemalt, kuid samas olen Jumalale tõeliselt tänulik selle suve eest ja nende asjade eest, mida Ta on mu elus teinud.

Ja nii ma lülitangi oma blogi tagasi sisse ning kirjutan siia peagi jälle ;)
Õnnistusi!

Raskuste väärtus

Hei!

Vabandan, et pole väga pikalt kirjutanud, aga elu on kiire olnud ja kui aus olla, siis mul polegi väga palju kirjutada olnud. Seda mitte sellepärast, et mul poleks midagi elus toimunud või Jumal poleks midagi teinud, vaid sellepärast, et see, mida Jumal mu elus on teinud, on niivõrd alguses olnud, et ma pole isegi veel täpselt aru saanud, mis toimub.  Aga nüüd on mõni asi jõudnud sinna punkti, kus ma saan ka ise juba pisut aru, mis sünnib.

Viimased nädalad on tegelikult olnud päris rasked. Kuidagi palju asju on mõtteis olnud ja muresid, samas olen üritanud kõigi nende pingetega tegeleda ühte vana meetodit kasutades, mis tegelikult ei toimi. See on lihtne, ma lihtsalt lülitan ennast välja ja olen ükskõikne. Ja miks see meetod ei tööta polegi niivõrd selles, et see on lihtsalt pea liiva alla peitmine, kuivõrd on asi selles, et kui mina olen ükskõikne, siis Jumal kindlasti pole. Ja Temal on oma plaan minuga ja nende olukordadega.

Läksin neljapäeval kodust välja ja olin kurb. Kurb sellepärast, et tundsin, et Jumal on minust nii kaugel ja mina nii ebatäiuslik. Olen lihtsalt möödunud nädalate jooksul nii mitmeid kordi läbi kukkunud erinevates asjades, ka selles, kuidas oma raskustega toime tulen (ükskõiksus). Ja lihtsalt mõtlesin, et kuidas see kõik saab nii olla? Et ma avastan end nendest samadest puntkidest elus pidevalt. Kas sellel üldse on mingi point siis? Helistasin ühele oma väga heale sõbrale Joonale (tänu Jumalale tema eest!) ja otsustasime koos minna (tema eestevedamisel rohkem) ühele koolitusele „Suhete loomine“ Risttee kontoris. Ja pärast seda koolitust mulle jõudis nii selgelt kohale, et ma võin olla nii läbikukkunud ja eemal Jumalast, aga Kristuse läbi olen ma ikkagi võitnud. Võitnud kõik need läbikukkumised, võitnud kõik need raskused. Ja veel enam, Jumal kasutab mind ka siis, kui olen nõrk. Pole vahet, milline olen mina, küsimus on, kes on Jeesus Kristus mulle ja kes on Ta täna Sulle?

Kui Jeesus on mu isiklik Päästja, kui ta on mu Kuningas, kui ta on kõige algus ja lõpp, siis mul pole vaja karta midagi. Kui Jeesus on valitseja, siis valitseb ta ka minu raskustes, läbikukkumistes, haiget saamistes, depressioonis, masenduses, muredes, probleemides, ABSOLUUTSELT KÕIGES! Ja mis iganes ka on või mida iganes ütleb saatan, Jumalal on ikkagi viimane sõna. Kas see pole võimas? „Nõtruses saab vägi täielikuks“ 2Kr 12:9 See on nii lihtne, mida nõrgema ma olen, seda suurem ja tugevam on Jumal minu elus.  Ma mõistan kui väga ma Jeesust vajan ning kui nõrk ja ebatäiuslik ma olen iseeneest. Ja tegelikult ma olen praegu nii tänulik nende raskuste eest, sest ma tean, et Jumal teeb midagi uut ja põnevat minuga ja minu sees ning ma tõesti ei jõua ära oodata, millal ma näen seda, kuhu Ta mind edasi juhib ja milliseks Ta mind muuta tahab. Nagu ütleb Jakoobus oma kirjas "Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse".

Lugesin pärast seda koolitust Piiblit ja kuulasin 3D bändiproovi. Hakkasin lihtsalt Filipi kirja lugema ja mida enam ma seda lugesin, uuesti ja uuesti, seda enam ma mõistsin, kui tänulik ma olen. Kuigi mu elus on raskused hetkel, siis õnnistusi on 1000 korda rohkem ja need kõik on Jumalalt. Kas sa oled kunagi lugenud õnnistusi üles, mis su elus on? Neid on nii palju ja tihti need tunduvad nii iseenesest mõistetavad, et me ei loegi neid õnnistusteks. Mida enam ma sellele mõtlesin, seda enam ma tundsin, et pean nõustuma Paulusega „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!“Filipi 4:4. Kuidas ma võingi olla kurb ja masendunud kui kõikide nende raskuste kõrval on Jumal mulle nii palju andnud?

Ma olen nii tänulik Jumalale nende raskuste ja keeruliste aegade eest, mis mu elus hetkel on, sest läbi selle ma tean, et Ta ei ole mind jätnud. Vaid on lubanud nendel asjadel tulla mu ellu, et mind muuta ja kasvatada endale lähemale. Ta näeb minus potensiaali, väärtust, et minusse nii suurelt investeerida.  Kui imeline see on! Ma tean, et ma olen liikumas õiges suunas kui leian, et tee, mida  mööda ma käin on raske, kui leian, et olen ise nõrk ja kukun läbi ning vajan, et mu Isa mind juhiks ja üles tõstaks. Ja lõpuks ma tahangi olla vaid lammas, kes järgneb oma karjasele. Mitte küsida Talt juhtnööre, kuhu ma minema pean või mis tegema, vaid lihtsalt usaldada Teda ja järgneda Talle kõiges.

„Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all,hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.“ 2 Korintlaste 12:9-10