Raskuste väärtus

Hei!

Vabandan, et pole väga pikalt kirjutanud, aga elu on kiire olnud ja kui aus olla, siis mul polegi väga palju kirjutada olnud. Seda mitte sellepärast, et mul poleks midagi elus toimunud või Jumal poleks midagi teinud, vaid sellepärast, et see, mida Jumal mu elus on teinud, on niivõrd alguses olnud, et ma pole isegi veel täpselt aru saanud, mis toimub.  Aga nüüd on mõni asi jõudnud sinna punkti, kus ma saan ka ise juba pisut aru, mis sünnib.

Viimased nädalad on tegelikult olnud päris rasked. Kuidagi palju asju on mõtteis olnud ja muresid, samas olen üritanud kõigi nende pingetega tegeleda ühte vana meetodit kasutades, mis tegelikult ei toimi. See on lihtne, ma lihtsalt lülitan ennast välja ja olen ükskõikne. Ja miks see meetod ei tööta polegi niivõrd selles, et see on lihtsalt pea liiva alla peitmine, kuivõrd on asi selles, et kui mina olen ükskõikne, siis Jumal kindlasti pole. Ja Temal on oma plaan minuga ja nende olukordadega.

Läksin neljapäeval kodust välja ja olin kurb. Kurb sellepärast, et tundsin, et Jumal on minust nii kaugel ja mina nii ebatäiuslik. Olen lihtsalt möödunud nädalate jooksul nii mitmeid kordi läbi kukkunud erinevates asjades, ka selles, kuidas oma raskustega toime tulen (ükskõiksus). Ja lihtsalt mõtlesin, et kuidas see kõik saab nii olla? Et ma avastan end nendest samadest puntkidest elus pidevalt. Kas sellel üldse on mingi point siis? Helistasin ühele oma väga heale sõbrale Joonale (tänu Jumalale tema eest!) ja otsustasime koos minna (tema eestevedamisel rohkem) ühele koolitusele „Suhete loomine“ Risttee kontoris. Ja pärast seda koolitust mulle jõudis nii selgelt kohale, et ma võin olla nii läbikukkunud ja eemal Jumalast, aga Kristuse läbi olen ma ikkagi võitnud. Võitnud kõik need läbikukkumised, võitnud kõik need raskused. Ja veel enam, Jumal kasutab mind ka siis, kui olen nõrk. Pole vahet, milline olen mina, küsimus on, kes on Jeesus Kristus mulle ja kes on Ta täna Sulle?

Kui Jeesus on mu isiklik Päästja, kui ta on mu Kuningas, kui ta on kõige algus ja lõpp, siis mul pole vaja karta midagi. Kui Jeesus on valitseja, siis valitseb ta ka minu raskustes, läbikukkumistes, haiget saamistes, depressioonis, masenduses, muredes, probleemides, ABSOLUUTSELT KÕIGES! Ja mis iganes ka on või mida iganes ütleb saatan, Jumalal on ikkagi viimane sõna. Kas see pole võimas? „Nõtruses saab vägi täielikuks“ 2Kr 12:9 See on nii lihtne, mida nõrgema ma olen, seda suurem ja tugevam on Jumal minu elus.  Ma mõistan kui väga ma Jeesust vajan ning kui nõrk ja ebatäiuslik ma olen iseeneest. Ja tegelikult ma olen praegu nii tänulik nende raskuste eest, sest ma tean, et Jumal teeb midagi uut ja põnevat minuga ja minu sees ning ma tõesti ei jõua ära oodata, millal ma näen seda, kuhu Ta mind edasi juhib ja milliseks Ta mind muuta tahab. Nagu ütleb Jakoobus oma kirjas "Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse".

Lugesin pärast seda koolitust Piiblit ja kuulasin 3D bändiproovi. Hakkasin lihtsalt Filipi kirja lugema ja mida enam ma seda lugesin, uuesti ja uuesti, seda enam ma mõistsin, kui tänulik ma olen. Kuigi mu elus on raskused hetkel, siis õnnistusi on 1000 korda rohkem ja need kõik on Jumalalt. Kas sa oled kunagi lugenud õnnistusi üles, mis su elus on? Neid on nii palju ja tihti need tunduvad nii iseenesest mõistetavad, et me ei loegi neid õnnistusteks. Mida enam ma sellele mõtlesin, seda enam ma tundsin, et pean nõustuma Paulusega „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!“Filipi 4:4. Kuidas ma võingi olla kurb ja masendunud kui kõikide nende raskuste kõrval on Jumal mulle nii palju andnud?

Ma olen nii tänulik Jumalale nende raskuste ja keeruliste aegade eest, mis mu elus hetkel on, sest läbi selle ma tean, et Ta ei ole mind jätnud. Vaid on lubanud nendel asjadel tulla mu ellu, et mind muuta ja kasvatada endale lähemale. Ta näeb minus potensiaali, väärtust, et minusse nii suurelt investeerida.  Kui imeline see on! Ma tean, et ma olen liikumas õiges suunas kui leian, et tee, mida  mööda ma käin on raske, kui leian, et olen ise nõrk ja kukun läbi ning vajan, et mu Isa mind juhiks ja üles tõstaks. Ja lõpuks ma tahangi olla vaid lammas, kes järgneb oma karjasele. Mitte küsida Talt juhtnööre, kuhu ma minema pean või mis tegema, vaid lihtsalt usaldada Teda ja järgneda Talle kõiges.

„Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all,hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.“ 2 Korintlaste 12:9-10