Hei!
Vabandan, et pole väga pikalt kirjutanud, aga elu on kiire olnud
ja kui aus olla, siis mul polegi väga palju kirjutada olnud. Seda mitte
sellepärast, et mul poleks midagi elus toimunud või Jumal poleks midagi teinud,
vaid sellepärast, et see, mida Jumal mu elus on teinud, on niivõrd alguses
olnud, et ma pole isegi veel täpselt aru saanud, mis toimub. Aga nüüd on mõni asi jõudnud sinna punkti,
kus ma saan ka ise juba pisut aru, mis sünnib.
Viimased nädalad on tegelikult olnud päris rasked. Kuidagi
palju asju on mõtteis olnud ja muresid, samas olen üritanud kõigi nende
pingetega tegeleda ühte vana meetodit kasutades, mis tegelikult ei toimi. See
on lihtne, ma lihtsalt lülitan ennast välja ja olen ükskõikne. Ja miks see
meetod ei tööta polegi niivõrd selles, et see on lihtsalt pea liiva alla peitmine,
kuivõrd on asi selles, et kui mina olen ükskõikne, siis Jumal kindlasti pole.
Ja Temal on oma plaan minuga ja nende olukordadega.
Läksin neljapäeval kodust välja ja olin kurb. Kurb
sellepärast, et tundsin, et Jumal on minust nii kaugel ja mina nii ebatäiuslik.
Olen lihtsalt möödunud nädalate jooksul nii mitmeid kordi läbi kukkunud
erinevates asjades, ka selles, kuidas oma raskustega toime tulen (ükskõiksus).
Ja lihtsalt mõtlesin, et kuidas see kõik saab nii olla? Et ma avastan end
nendest samadest puntkidest elus pidevalt. Kas sellel üldse on mingi point
siis? Helistasin ühele oma väga heale sõbrale Joonale (tänu Jumalale tema
eest!) ja otsustasime koos minna (tema eestevedamisel rohkem) ühele koolitusele
„Suhete loomine“ Risttee kontoris. Ja pärast seda koolitust mulle jõudis nii
selgelt kohale, et ma võin olla nii läbikukkunud ja eemal Jumalast, aga
Kristuse läbi olen ma ikkagi võitnud. Võitnud kõik need läbikukkumised, võitnud
kõik need raskused. Ja veel enam, Jumal kasutab mind ka siis, kui olen nõrk.
Pole vahet, milline olen mina, küsimus on, kes on Jeesus Kristus mulle ja kes
on Ta täna Sulle?
Kui Jeesus on mu isiklik Päästja, kui ta on mu Kuningas, kui
ta on kõige algus ja lõpp, siis mul pole vaja karta midagi. Kui Jeesus on
valitseja, siis valitseb ta ka minu raskustes, läbikukkumistes, haiget
saamistes, depressioonis, masenduses, muredes, probleemides, ABSOLUUTSELT
KÕIGES! Ja mis iganes ka on või mida iganes ütleb saatan, Jumalal on ikkagi
viimane sõna. Kas see pole võimas? „Nõtruses saab vägi täielikuks“ 2Kr 12:9 See
on nii lihtne, mida nõrgema ma olen, seda suurem ja tugevam on Jumal minu elus.
Ma mõistan kui väga ma Jeesust vajan
ning kui nõrk ja ebatäiuslik ma olen iseeneest. Ja tegelikult ma olen praegu
nii tänulik nende raskuste eest, sest ma tean, et Jumal teeb midagi uut ja
põnevat minuga ja minu sees ning ma tõesti ei jõua ära oodata, millal ma näen
seda, kuhu Ta mind edasi juhib ja milliseks Ta mind muuta tahab. Nagu ütleb Jakoobus oma kirjas "Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse".
Lugesin pärast seda koolitust Piiblit ja kuulasin 3D
bändiproovi. Hakkasin lihtsalt Filipi kirja lugema ja mida enam ma seda
lugesin, uuesti ja uuesti, seda enam ma mõistsin, kui tänulik ma olen. Kuigi mu
elus on raskused hetkel, siis õnnistusi on 1000 korda rohkem ja need kõik on
Jumalalt. Kas sa oled kunagi lugenud õnnistusi üles, mis su elus on? Neid on
nii palju ja tihti need tunduvad nii iseenesest mõistetavad, et me ei loegi
neid õnnistusteks. Mida enam ma sellele mõtlesin, seda enam ma tundsin, et pean
nõustuma Paulusega „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!“Filipi
4:4. Kuidas ma võingi olla kurb ja masendunud kui kõikide nende raskuste kõrval
on Jumal mulle nii palju andnud?
Ma olen nii tänulik Jumalale nende raskuste ja keeruliste
aegade eest, mis mu elus hetkel on, sest läbi selle ma tean, et Ta ei ole mind
jätnud. Vaid on lubanud nendel asjadel tulla mu ellu, et mind muuta ja
kasvatada endale lähemale. Ta näeb minus potensiaali, väärtust, et minusse nii
suurelt investeerida. Kui imeline see
on! Ma tean, et ma olen liikumas õiges suunas kui leian, et tee, mida mööda ma käin on raske, kui leian, et olen ise
nõrk ja kukun läbi ning vajan, et mu Isa mind juhiks ja üles tõstaks. Ja lõpuks
ma tahangi olla vaid lammas, kes järgneb oma karjasele. Mitte küsida Talt
juhtnööre, kuhu ma minema pean või mis tegema, vaid lihtsalt usaldada Teda ja
järgneda Talle kõiges.
„Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab
minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi
laskuks elama minu peale.
Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all,hädades, tagakiusamistes ja
ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.“
2 Korintlaste 12:9-10
