Hei!
Haige olla on jube tüütu. Olin viimase kuu jooksul kaks korda tõsisemalt haige, nii et kui sina, kes seda loed oled haige hetkel, siis tea, et ma tunnen su tüdimust ja valu. Ja sina, kes sa ei ole haige, aga mõtled, et oeh, tahaks ka haige olla ja puhata, siis sa ei tea, mida sa mõtled. Ma ei tea ühtegi inimest, kes kurguvalu või tüütu lõputu nohuga või mõne kõhugripiga kargaks toas ringi rõõmust ja helistaks oma sõpradele teatades õnnelikult:"Ma olen haige!!!".
Aga tegelikult, mitte sellest füüsilisest haigusest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid vaimsest. Või õigemini haiget saamisest. Minu kogemused gripi ja viirustega panid mind lihtsalt mõtlema sellele, et kas ma usun, et Jeesus mind võib ravida? Ja mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt? Ma ei tea, kuidas on sinuga, kuid vahel ma tunnen, et selleks, et pöörduda Jumala poole, et olla Tema ligiolus, pean ma enne kõik korda saama, ära parandama, terveks tegema.
On päris loomulik, et me kanname endaga kaasa teatavalt määral valu, haavu, eksimusi ja minevikku. Aga vahel see kõik kasvab nii suureks, et raske on uskuda, et Jumal endiselt mind armastaks või saaks mind aidata. Või ma olen unustanud, et Jeesus on selle eest juba hinna maksnud. Mõnikord, aga tunnen ma näiteks uuesti eksides, et nüüd on Ta andestus küll otsa saanud minu jaoks.
Just sellele kõigele mõeldes, sattusin ma lugema üks päev Psalm 103, mida soovitan ka sul lugeda. (Psalm 103) See puudutas mind, sest ma hakkasin mõtlema mehele, kes selle taga on, Taavetile. Ma ei tea, kui hästi sa tead Taavetit, seega ma natukene selgitan sulle, miks see mind nii puudutas. Nimelt Taavet, kes oli Iisraeli kuningas ja kellel oli väga lähedane ja hea suhe Jumalaga, kes tõeliselt teenis Teda ja kuulus Talle, tegi üks päev ühe suure vea. Ta astus suhtesse ühe abielunaisega. Aga mis veel hullem, ta püüdis seda varjata ja seetõttu lasi selle naise mehe lahingus panna kõige ette ritta ning siis sobival hetkel käskis väeüksusel tagasi tõmmata, et see mees, Uurija, sureks. Põhimõtteliselt saatis Taavet ta surma. Aga Jumal teadis ja nägi seda kõike, ning kasutas oma prohvetit, et Taavetile näidata, et see ei ole sugugi möödas või saladus. Taavet oli eksinud ja rängalt. Ning ma olen kindel, et päris pikka aega võis ta tunda end eemal olevat Jumalast ja ilma Tema armust või mõelda, et see on otsa lõppenud. Ma arvan, et ka veel mõne aasta pärast võis ta end süüdistada. Ja ka meie inimestena teeme seda. Kuid Taavet olles eksinud rängalt koges ikkagi seda, et Jumal tõeliselt tervendab, uuendab, parandab. Ja nii ütlebki ta ikkagi, vaatamta oma eksimustele:"Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest. Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha. Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda. Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad. Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised."
Jumal ei oota tegelikult, et me ise teeksime oma elud korda. Ta ei oota meid tagasi puhastena, tugevatena, tervetena. Ta ootab meid täpselt sellistena nagu me oleme, koos valuga, koos murede, pattude, mineviku, koos kõigega. Nagu ka loos kadunud pojast (Luuka 15:11-32), kus poeg läheb kodust koos varandusega, mille ta oma isalt nõuab ja raiskab selle ära, satub sigadega koos elama ja käib tõeliselt sügaval oma eluga ära, siis kohtudes isaga, ei ütle isa talle esmalt, et ta ennast peseks ja korda seaks ning seejärel võivad nad rääkida, vaid isa jookseb talle vastu ja kallistab ning suudleb oma haisvat, määrdunud, musta poega. Ta ootab teda tagasi just nii nagu ta on. Jumala arm on uus igal hommikul, meie valik on, kas me võtame selle vastu või mitte. Kas me laseme Tal end terveks teha, parandada meid, tegeleda meie valuga ja muuta asju, mis me oleme oma elus korralikult tuksi keeranud?
