Elu rütmid

Olen see nädal palju mõelnud sellisele teemale nagu rütmid meie elus.
Meie elud keerlevad suuremal või vähesel määral teatud rütmi ümber, millele vastavalt me ka oma elu planeerime. Olgu selleks aastaaegade vaheldumine, kooli ja suve periood, tööpäevad ja nädalavahetus või mis iganes muu rütm. Me armastame rütme, see annab meile teataval määral kindlustunnet. Aga lõpuks ei olegi oluline, milline on täpselt meie rütm, vaid mis me selle rütmiga teeme ja selle peale ehitame? Sest rütm ilma meloodiata on vaid rütm, mitte muusika.

Tagasilülitus

Hei!

Ma pole siia midagi kirjutanud juba pea 5 kuud varsti. Kindlasti küsid miks? On mu elu kiire olnud?
Kindlasti ka seda, sest raske on leida tänapäeval inimest, kelle elu poleks kiire. Kuid pigem on asi selles olnud, et ma lihtsalt üks hetk ei osanud siia midagi kirjutada.

Aga mis on siis toimunud minu elus viimase 5 kuu jooksul?
Ma ei taha siia kirjutada pikka ja üksik asjalikku postitust sellest, mis mu elus toimunud on, vaid tooksin välja paar olulisemat punkti.

1) Minu ellu tuli maailma kõige imelisem tüdruk, kellega olen võinud nüüd juba rohkem kui 3 kuud oma elu jagda-Merili. Ma olen talle nii tänulik selle aja eest, mis oleme võinud koos veeta. Ta on mulle palju toeks olnud ja ta on lihtsalt üliarmas. Aitäh Merra, oled mulle nii kallis :)

2) Mu 4 väga head sõpra kihlusid. Matu ja Iren ning Jakob ja Maali. Ootan põnevusega nende pulmi ja seda, kuidas Jumal hakkab nende suhteid kasutama oma riigi töös.

3) Lõppes esimene ülikooli aasta. See oli raske, põnev, üllatuslik. Viimane sess oli tõeliselt raske, kuid kogesin mitmeid kordi Jumala erilist hoolt. Samas sain aru kui raske on õppida ülikoolis Tartus ja teha täisajaga noortetööd Tallinnas. Pani paljuski mõtlema uue hooaja peale, mis just algas, kuidas asju korraldada nii, et ma läbi ei põleks.

4) Ma sain 20! Päev mida ma alguses kartsin (tundus jube hirmutav lapsepõlv maha jätta ja suureks saada) ja hiljem täiega ootasin (Merra on minust pisut vanem, pluss see oli esimene päev meie suhtes, mille saime täispikalt koos veeta). Taas kogesin kui suur õnnistus on sõbrad :)

5) Toimus Kalju suvelaager, mis oli ehk selle suve parim vaimulik aeg mu elus. Samuti olid laagris meid aitamas 4 rootsi noort, kes tulid siia misjonitripile. Sain nende juhi Danieliga väga headeks sõpradeks ja plaanime neile peagi külla minna ;)

6) Sain palju aega veeta oma väikese vennaga, perega ja Hiiumaal käia. Samuti nägin mitmeid kordi oma kallist õde Juuditit ja venda Romeot, kes suveks tulid Eestisse. Igatsen teid! Samuti saime osade kodugrupi kaaslastega käia Hiiumaal mu maakodus ja ka Tallinnas ägedalt aega veeta. See andis mulle kodugrupi osas täiesti teise mõõtme.

7) Linna tuled! Mu kursaõde Kerttu sai päästetud ja mul on sellest niiiii hea meel, aga samuti on mul hea meel kõigist nendest, kes selle sama otsuse seal tegid ja lihtsalt näha noortes sellist põlemist ja igatsust Jumala järele ja evangeeliumi kuulutamise järele, oli innustav.
Viimased 4 kuud on olnud kohati päris keerulised ja kindlasti kirjutan sellest siin mingi hetk pikemalt, kuid samas olen Jumalale tõeliselt tänulik selle suve eest ja nende asjade eest, mida Ta on mu elus teinud.

Ja nii ma lülitangi oma blogi tagasi sisse ning kirjutan siia peagi jälle ;)
Õnnistusi!

Raskuste väärtus

Hei!

Vabandan, et pole väga pikalt kirjutanud, aga elu on kiire olnud ja kui aus olla, siis mul polegi väga palju kirjutada olnud. Seda mitte sellepärast, et mul poleks midagi elus toimunud või Jumal poleks midagi teinud, vaid sellepärast, et see, mida Jumal mu elus on teinud, on niivõrd alguses olnud, et ma pole isegi veel täpselt aru saanud, mis toimub.  Aga nüüd on mõni asi jõudnud sinna punkti, kus ma saan ka ise juba pisut aru, mis sünnib.

Viimased nädalad on tegelikult olnud päris rasked. Kuidagi palju asju on mõtteis olnud ja muresid, samas olen üritanud kõigi nende pingetega tegeleda ühte vana meetodit kasutades, mis tegelikult ei toimi. See on lihtne, ma lihtsalt lülitan ennast välja ja olen ükskõikne. Ja miks see meetod ei tööta polegi niivõrd selles, et see on lihtsalt pea liiva alla peitmine, kuivõrd on asi selles, et kui mina olen ükskõikne, siis Jumal kindlasti pole. Ja Temal on oma plaan minuga ja nende olukordadega.

Läksin neljapäeval kodust välja ja olin kurb. Kurb sellepärast, et tundsin, et Jumal on minust nii kaugel ja mina nii ebatäiuslik. Olen lihtsalt möödunud nädalate jooksul nii mitmeid kordi läbi kukkunud erinevates asjades, ka selles, kuidas oma raskustega toime tulen (ükskõiksus). Ja lihtsalt mõtlesin, et kuidas see kõik saab nii olla? Et ma avastan end nendest samadest puntkidest elus pidevalt. Kas sellel üldse on mingi point siis? Helistasin ühele oma väga heale sõbrale Joonale (tänu Jumalale tema eest!) ja otsustasime koos minna (tema eestevedamisel rohkem) ühele koolitusele „Suhete loomine“ Risttee kontoris. Ja pärast seda koolitust mulle jõudis nii selgelt kohale, et ma võin olla nii läbikukkunud ja eemal Jumalast, aga Kristuse läbi olen ma ikkagi võitnud. Võitnud kõik need läbikukkumised, võitnud kõik need raskused. Ja veel enam, Jumal kasutab mind ka siis, kui olen nõrk. Pole vahet, milline olen mina, küsimus on, kes on Jeesus Kristus mulle ja kes on Ta täna Sulle?

Kui Jeesus on mu isiklik Päästja, kui ta on mu Kuningas, kui ta on kõige algus ja lõpp, siis mul pole vaja karta midagi. Kui Jeesus on valitseja, siis valitseb ta ka minu raskustes, läbikukkumistes, haiget saamistes, depressioonis, masenduses, muredes, probleemides, ABSOLUUTSELT KÕIGES! Ja mis iganes ka on või mida iganes ütleb saatan, Jumalal on ikkagi viimane sõna. Kas see pole võimas? „Nõtruses saab vägi täielikuks“ 2Kr 12:9 See on nii lihtne, mida nõrgema ma olen, seda suurem ja tugevam on Jumal minu elus.  Ma mõistan kui väga ma Jeesust vajan ning kui nõrk ja ebatäiuslik ma olen iseeneest. Ja tegelikult ma olen praegu nii tänulik nende raskuste eest, sest ma tean, et Jumal teeb midagi uut ja põnevat minuga ja minu sees ning ma tõesti ei jõua ära oodata, millal ma näen seda, kuhu Ta mind edasi juhib ja milliseks Ta mind muuta tahab. Nagu ütleb Jakoobus oma kirjas "Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse".

Lugesin pärast seda koolitust Piiblit ja kuulasin 3D bändiproovi. Hakkasin lihtsalt Filipi kirja lugema ja mida enam ma seda lugesin, uuesti ja uuesti, seda enam ma mõistsin, kui tänulik ma olen. Kuigi mu elus on raskused hetkel, siis õnnistusi on 1000 korda rohkem ja need kõik on Jumalalt. Kas sa oled kunagi lugenud õnnistusi üles, mis su elus on? Neid on nii palju ja tihti need tunduvad nii iseenesest mõistetavad, et me ei loegi neid õnnistusteks. Mida enam ma sellele mõtlesin, seda enam ma tundsin, et pean nõustuma Paulusega „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!“Filipi 4:4. Kuidas ma võingi olla kurb ja masendunud kui kõikide nende raskuste kõrval on Jumal mulle nii palju andnud?

Ma olen nii tänulik Jumalale nende raskuste ja keeruliste aegade eest, mis mu elus hetkel on, sest läbi selle ma tean, et Ta ei ole mind jätnud. Vaid on lubanud nendel asjadel tulla mu ellu, et mind muuta ja kasvatada endale lähemale. Ta näeb minus potensiaali, väärtust, et minusse nii suurelt investeerida.  Kui imeline see on! Ma tean, et ma olen liikumas õiges suunas kui leian, et tee, mida  mööda ma käin on raske, kui leian, et olen ise nõrk ja kukun läbi ning vajan, et mu Isa mind juhiks ja üles tõstaks. Ja lõpuks ma tahangi olla vaid lammas, kes järgneb oma karjasele. Mitte küsida Talt juhtnööre, kuhu ma minema pean või mis tegema, vaid lihtsalt usaldada Teda ja järgneda Talle kõiges.

„Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all,hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.“ 2 Korintlaste 12:9-10

Kui ma ei näe tõotusi täitumas

Olen viimane nädal mitmeid kordi küsinud: "Jumal, kus Sa oled? Mis on Su tahe? Kuhu ma peaksin edasi minema, mida ma peaksin tegema?". Ja nii palju öelnud:"Jumal, Sina oled öelnud, et Sinu tõotused ei kõigu. 2Kr 1:20 Miks ma kahtlen Sinus, kus Sa oled? Miks ma ei näe Sinu tõotuseid täitumas? Aita mul uskuda!"

Vahel on lihtne oma siht kaotada kui vaatad kõikidele raskustele ja probleemidele, mis su ümber on või üritad leida vastuseid küsimustele, mis su pähe kerkivad. Olen avastanud, et keskendudes raskustele, probleemidele, lasen neil ära määrata selle, kuhu ma suundun ja milline on tulemus. Aga see ei peaks nii olema! Minu Jumal on suur Jumal ja võimas Jumal. Suurem kui mis iganes probleem, mure või olukord üldse olla võib.

Küsimus on, kas ma ootan, et Jumal annaks mulle kindlaid tõotuseid ja näitaks väga selgelt, kuhu minna, mida teha ja et Ta on minuga või ma usun sellest olenemata, et mu Jumal on võimas Jumal ning suurem kui elu? Kas ma olen valmis usaldama ja uskuma ka siis kui ma ei näe? Jeesus ise ütles: "Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad."

Ja lõpuks ei olegi oluline see, mis täpselt saab, või kuidas Jumal tõotused täidab vaid see, et ma õpiks Teda tundma selle kõige käigus. Mitte see, mis on Tema tahe, vaid KES on Tema? "Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud." Heebrea 12:11

Pärast teisipäevast kodugruppi, kus me kõik jagasime oma loo sellest, kuidas me päästetud saime, tuli mulle meelde, kust Jumal on mind välja tõmmanud ja kui palju Ta mulle on kinkinud. Ja ma tegin otsuse, uskuda ilma nägemata ja hoida oma silmad Temal, mitte probleemidel ja muredel, mis mu elus ning ümber on. Ma lihtsalt mõistsin nii hästi, kui palju Jumal on teinud ja pole vahet, millal mingi lubadus või plaan täitub või kuidas see täitub, oluline on see, et ma oma Isa tundma õpiksin ja lihtsalt julgelt evangeeliumi kuulutaksin. Ja täna hommikul sain taaskordselt aru, et otsides esiti Jumalat ja Tema riiki, Ta annab meile kõike muud ka. Nimelt kui tulin Tartusse õppima sain tasulisele kohale ja ma lihtsalt ütlesin Jumalale, et ma usaldan Sind ka selles. Sina oled lubanud kanda hoolt minu eest ja ma ei tea kuidas Sa annad mulle vajalikud vahendid, et siin ülikoolis õppida, aga see on Sinu vastutada kui Sa mind siia oled juhatanud :D Ja nii ma siis täna hommikul saingi kirja, et mind on vastuvõetud tasuta kohale. Olen nii tänulik lihtsalt Jumalale selle eest! Väga-väga-väga õnnistatud!

Minu Jumal on võimas Jumal ja ma ei pea nägema, et usaldada Teda! Kuidas on Sinuga?

Õnnistusi,
Sven-Joonatan

Keskendumine

Hei jälle!

Vabandan, et pole mõnda aega kirjutanud, aga elu on küllaltki kiire olnud.

Olen viimasel ajal mõelnud pühendumisele ja keskendumisele. Oma noortetiimiga olen tihti rääkinud sellel teemal. Öelnud, et ma tahan näha suuremat pühendumist. Näha, et nad tõeliselt põlevad Jumalale ja igatsevad Teda.

Selles valguses olen hakanud mõtlema enda ja Jumala suhtele. Kas mina olen pühendunud? Millele ma olen pühendunud? Kas ma olen pühendunud, et elada oma elu endale hästi, endale pühendunult või siiski elades oma elu tõeliselt Jumalale pühendunult? Kas mina põlen tõeliselt Jumalale ja mida ootab Jumal minu suhtes?

See pühapäev jutlustas Mat Edminster Kaljus. Ta rääkis paastumisest ja sellest, mida Jeesus tegi 40 päeva kõrbes (tänasega algab 40 päevane paastuaeg kristlikus maailmas). Ja see, mida ta ütles pani mind tõsiselt mõtlema. Jeesus ei alustanud enne oma missiooniga kui ta sai ristitud ja kohe pärast seda ta paastus ja oli üksi 40 päeva kõrbes. Ma ei ole kunagi mõelnud, miks ta sinna läks. See tundus lihtsalt osa loost, et asjad lihtsalt olid nii. Aga see pühapäev ma mõistsin seda sügavamalt. Jeesus läks kõrbesse, et keskenduda oma missioonile.

Nii lihtne on kaasajal unustada, milleks ma tegelikult elan, või mis mu eesmärk siin elus on, sest meie igas päevas on nii palju asju. Kasvõi see sama arvuti, mille kaudu ma praegu kirjutan. See võib olla äärmiselt kasulik (nagu praegu) või siis väga segav ning minu eemsärki hajutav (öösiti siin olles või niisama meelelahutust tarbides). Seega olen otsustanud 40 päeva paastuda erinevatest suhtlusvahendistest (skype ja kõik chatid), meelelahutusest (sarjad) ja kasutada ainult neid interneti funktsioone, mille kaudu ma saan teha noortetööd võid muid igapäevaselt vajalikke toiminguid (gmail, facebook siiski ilma chatita ja seesama blogi).

Miks? Sest see pühapäev kui ma istusin seal kirikupingis ma mõistsin kui väga ma olen tihti keskendunud kõigele muule kui Jumalale ja sellele, mida Tema mulle tahab öelda. Järgnevad 40 päeva tahan eriliselt võtta rohkem aega Jumalale, tõeliselt keskenduda sellele, mida Tema tahab mulle öelda ja kuidas ma võiksin veel enam täita Tema tahet. Ma usun, et see saab olema ülihea aeg ja tõeliselt ootan seda. Lihtsalt tahan tõeliselt järgneda Jeesusele ja olla täidetud Vaimu väega, nii nagu Jeesus oli pärast oma kõrbe perioodi, et Jumala nimi saaks tõeliselt austatud ja võiks saada tuntuks üle kogu maa! (Vt: Luuka 4:14-15)

Need saavad olema põnevad 40 päeva ning kindlasti hoian teid kursis, mida Jumal tegema hakkab!
Kogu au olgu Talle!

Läbikukkumine

Hei!

Olen viimasel ajal võidelnud oma elus just selle teemaga-läbikukkumine.
Ma arvan, et see on suht aktuaalne paljude inimeste eludes ja mõtlesin teiega jagada seda, mida ma ise viimaste päevade ning võiks öelda ka kuude osas olen õppinud.

Meie kui inimeste üheks suurimaks hirmuks on hirm olla mitte edukas, hirm läbi kukkuda. Ja ma olen alati mõelnud, miks mul on kohati nii raske sellest üle olla. Miks ma luban sellel enda üha uuesti ja uuesti maha tõmmata? Mida enam ma sellele mõtlen, seda enam ma näen, et põhjus on ilmselge. Ma keskendun endale ja ma lasen oma väärtust määrata kõigel muul peale Jumala. Üks saatana kavalamaid lükkeid on pöörata iga olukord sinu peale. Miks mina? Miks minuga? Mul on raske, mina kukun läbi. Mida inimesed MINUST mõtlevad? Mida MINA edasi teen? Aga nii tehes me lihtsalt tõstame oma elus esikohale iseenda ja kukutame sellelt kohalt Jumala. Kõige kurvem selle juures on see, et me ise nendes olukordades oleme äärmiselt abitud ja siis lükkame kõrvale ka oma ainsa abi ja tugevuse.

Üldiselt ei tea inimesed minu elust palju. Nad teavad minu praegusest elust, aga mitte sellest, kus ma tulen ja mida ma olen läbi elanud oma elus. Mu minevik ei ole lihtne. Võiksin öelda, et ma tunnen kohati, et see on olnud suur läbikukkumine. Enamik aega oma elus ei ole ma osanud näha endas mingit väärtust. Ja just nimelt täna ma avastasin ühe lihtsa aga olulise asja. Ma olen liiga kaua lasknud enda defineerida ja oma väärtust määrata minevikul. "Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses." Filipi 3:13-14 Ma ei ole oma minevik! Kristus on mind loonud uueks ja andnud mulle eesmärgi. Ma ei tea, mida sa oled oma elus läbi elanud või kus sa oled hetkel, aga ma tean ühte. JUMAL EI OLE KUNAGI SINU SUHTES ALLA ANDNUD! Mitte kunagi ja Ta ei ole sind kunagi näinud kui läbikukkumist. Seepärast, ÄRA KUNAGI ANNA ISE ALLA JUMALA SUHTES! Sellest hetkest kui sa lased end defineerida Jumalal, kui Tema määrab sinu väärtust, ei ole enam üldse oluline, kus sa oled olnud või kus sa praegu oled või kui palju sa oled läbikukkunud. Ta ise saabki sinu väärtuseks ja see on igavene ning täiuslik väärtus.

Tead, mis on parim Jumala puhul? Talle kuulub alati viimane sõna! Sa võid öelda, et ma olen läbikukkunud, aga Tema ütleb, et sa ei ole. Sa võid öelda, et siit ei saa enam kuhugi edasi minna, aga Ta ütleb:"Näe, mine siit." Sa võid öelda, et Jumal ei saa mu elu muuta. Tema ütleb:"Minule pole miski võimatu, ma olen KÕIKVÕIMAS Jumal, kes on loonud kogu universumi ja ka sinu ning tundnud sind enne kui sa siia maailma sündisid! Matteuse 19:26 Saatan võib öelda, sa väärid karistust, sa oled eksinud, sa oled läbikukkunud, vaata milline sa oled. Aga Jumal ütleb: "Pole mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses!" Point ongi selles, et meie väärtus on täielikult Jumalas. Sa võid arvata, et sa oled läbikukkunud. Aga sa ei ole, sest Jumalal on võimalik kõik ringi pöörata. See armastus, mis Jumalal meie vastu on, ongi mõistmatu ja seletamatu. See on piiritu ja kuna meie ise oleme kõiges piiritletud, ei võigi me seda lõpuni mõista. Lihtsalt võtta see vastu ja tõuse üles kui sa arvad, et sa oled läbikukkunud ning muuda see läbikukkumine selle läbi võiduks! Andestus ei olene sinust, see on puhtalt sulle kingitud Jeesuse poolt.

Armastan sind Isa!

Õnnistusi,
Sjoonatan

Kuhu nüüd?

Eelmine noortekas rääkisime sellest, kes me oleme? Seekord vaatasime seda, kuhu me tahaksime jõuda, mis on meie eesmärgid. Tooksin välja 6 puntki, kuid palju kokkuvõtlikumalt kui noortekal.

1) Tahame Kalju noortega olla avatumad, armastavamad, andestavad, ehtsad. Kuidas sa võiksid täna hakata praktiliselt seda täitma? Kolossa 3:9-15

2) Kalamaja noored vs. meie sõbrad. Olgem ausad, meil ei ole suhteid Kalamaja noortega, kuid meil on palju muid suhteid teiste inimestega, meie sõprade, tuttavate, koolikaaslastega. Peame nendesse panustama ja neile jagama evangeeliumi. Samas on meie eesmärk siiski jõuda ka Kalamaja noorteni. Peame panustama just enda praegustesse suhetesse, samas hoidma eesmärgina, mille poole ka vaikselt liigume, Kalamaja noori.

3) Pidev meeleparandus ja muutumine. Ma arvan, et see on üks väga oluline punkt, mis tahab meil pidevalt meelest minna. Peame järjepidevalt meelt parandama ja kontrollima, et me ei oleks oma mugavus tsoonis. Hetkel ma tunnen, et me kohati oleme seal. Loodan, et täna õhtu tõestab vastupidist.

4) Me peame kandma vilja ja avaldama mõju sellele keskkonnale, kus nädala sees oma aega veedame. Jeesus ütles, et ükski oks, mis vilja ei kanna lõigatakse ära ja visatakse tulle. Kui sa oled kristlane, siis sa ei saa jääda lihtsalt vegeteerima, vaid sa pead hakkama tegutsema, pingutama, kasvama ja vilja kandma.

5) Fookus-mis on meie fookus? Mulle tundub, et vahepeal me seame oma fookuse täiesti valedele asjadele. Meie fookus peaks alati olema Jeesus. Praegu aga on see tihti lõbu, mugavus, lihtsalt koosolemine, et meil oleks hea olla. Jeesus pole kunagi öelnud, et olge mugavad. Vastupidi Jumal tahab meid pidevalt panna proovile, see tähendab pidevat eneseületamist ehk ebamugavust. 2 Timoteose 3:1-5

6) Kogu au Jumalale! Mida iganes me teeme, siis minu soov oleks see, et see tooks vaid au Jumalale, mitte kellelegi teisele. Sest ainult Tema on väärt meie tänu, kiitust, ülistust. Laulud 117

Selline lühikene kokkuvõte. Ma tahan, et sa mõtleksid iga punkti võimalikult selgelt enda jaoks läbi. Ära raiska oma aega, asu juba täna liikuma nende eesmärkide suunas!

Ma arvan, et järgnev poolaasta saab olema noortetöös suhteliselt murranguline ja põnev ;)

Õnnistusi,
Sven-Joonatan

Kes me oleme?

Hei!

Tahtsin selle postituse juba palju varem teha, aga olen viimase nädala veetnud eksamiteks õppides. Igatahes siit see tuleb.
Mõtisklesime eelmine reede Kaljus selle sama teema üle-Kes me oleme? Ma usun, et see on üli vajalik mõttepaus, mille peaksime küllaltki sagedasti oma elus tegema. Kui mõtlesin selle teema peale leidsin, et nii mõnetigi võiks selle sama küsimuse muuta ka-kus me oleme? Väike checkpoint meile kõigile.
Kui ma mõtlesin selle peale, kes me Kalju noortena oleme, leidsin enda jaoks 3 alajaotust:

• Inimesed
• Kogudus
• Kristuse jüngrid

Inimesed-ma arvan, et see on üks põhilisi asju, mida me tihti ära unustame, et me kõik oleme inimesed, seega ekslikud, vigadega, erinevad. Igaüks kasvamas, arenemas, mitte keegi meist pole täiuslik ega teisest parem. Kõik me oleme võrdsed Jumala silmis. Seega tulen kohe esimese punkti juurde, mis ma tunnen on asi, mida peame noortena muutma-üksteisele andestama. Kui palju on olnud tülisid ja draamasid meie seas. Nii ei saa olla, sest me oleme kõik võrdsed, veel enam vennad ja õed. Kas me võidame kurja ära heaga? Kui keegi meie vastu eksib, siis mida me teeme? Kas andestame või kibestume ja laseme vihal saada võitu eneses? Kuhu on jäänud armastus üksteise vastu? Roomlastele 12:17-21 Kui igaüks meist üritaks üksteise suhtes rahu pidada just nii palju kui on meie võimuses, siis meie vahel poleks selliseid tülitsemisi, sest igaüks üritaks anda oma parima teise suhtes. Nii nagu Jeesus meile on andestanud, peame meiegi üksteisele andestama, sest keegi meie seast pole veatu. Roomlastele 14:9-13 ütleb, et me ei mõistaks kohut üksteise üle, vaid pigem vaataksime enda sisse. Me peame muutuma grupiks, kus me tolereerime eksimist, ei õigusta pattu, aga kus eksida on normaalne. Armastus on see kui me teise inimese seame enesest ettepoole.

Kogudus-see on perekond, õed ja vennad, üks ihu, Kristuse ihu. Kogudus peaks olema ülesehitav, toetav, kus inimesed teenivad üksteist ja maailma erinevate andidega, mis Jumal neile andnud on. Roomlastele 12:3-6 üks ihu, kus me iga üks oleme üksteise liikmed, teenime üksteist. Pole vahet, milline on sinu and, iga and on oluline ja eriline. Kõige olulisem on sinu südamehoiak, kas sa oled valmis teenima oma perekonda ja seda maailma kus sa elad. Otsekui Kristus andis oma ihu selle maailma eest, tõi selle ohvriks, nõnda peame meiegi  koguduse kui Kristuse ihuna endid andma selle maailma teenimiseks, et teenida neid, kes on vaesus ja viletuses ja et jõuda nendeni, kes Jumalat ei tunne. Roomlastele 12:9-12,15-16 Kui ma mõtlen selle peale, siis kas meie armastus on siiras? Kas me oleme ausad üksteisega, kas me pingutame tõeliselt, et teisi armastada. Ma arvan, et kogudus on koht, kus sa kohtud inimestega, kellega sa muidu ei kohtuks ega suhtleks kui sa poleks kristlane. See on koguduse võlu, sa pead end pidevalt ületama ja muutma. Kas me austame üksteist ja veel enam, kas me jõuame selles üksteisest ette? Kas me oleme üksmeelsed või üleolevad? Kui ma vaatan ringi, ennast siia gruppi lisades, siis ma näen lihtsalt seda, kuidas me kanname maske, me ei julge olla need, kes me oleme, me ei julge eksida, me kõik tahame paista võimalikult ilusad ja tugevad. Ja siis me läheme ja oleme need katkised ja vigased igaüks oma keskkonnas. Ning siis iga reede saame kokku, et olla taas nagu võõbatud hauad või muumiad, mis kaetakse väliselt ilusa riidega, aga sees roiskuvad ja mädanevad. See ei tohi nii olla, see peaks olema vastupidi. Et me tuleme kokku katkiste, murtute ja ebatäiuslikena ja siis läheme olles ülestõstetud, puhastatud ja elame väljas Kristus igaüks oma keskkonnas, jagades välja Kristuse armastust.

Kristuse jüngrid-oleme kutsutud järgnema Jeesusele, teenima teisi ja maailma, kuulutama tema surma ja ülestõusmist, olema Tema saadikud siin maailmas. Roomlastele 12:1-2 Me peame andma oma elud täielikult Jumalale. Jeesus ei taha meie aega ainult reedeti noortekal, pühapäeviti teenistusel ja kodugrupis vaid ta tahab meid täielikult, selleks, et me võiksime tõeliselt kuulutada Tema nime kõrgeks, kes seda väärt on! Anda oma ihud elavaks, pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks, see on meie mõistlik jumalateenistus, mitte asjade tegemine ja korraldamine, vaid oma elu Jumalale andmine, selle igas aspektis ja Temaga koos aja veetmine. Uurida, mis on Tema tahe ja kuidas me võime olla osa Jumala suurest plaanist. Kristus on meie parim eeskuju. Ta on armastav, teeniv ja ohvrimeelne ja just sellised peaksime ka meie olema. Ja mitte lihtsalt teiste silme ees vaid oma südames, kuhu vaid Issand näeb.
Jeesuse viimased sõnad mis ta oma jüngritele ütles olid, et nad peavad olema tema tunnistajateks/kuulutajateks. Jeesuse viimased sõnad, see oli see, mida ta tahtis eriliselt rõhutada oma jüngritele. Apostlite teod 1:8-9 Kas me viime Kristust sinna, kus me liigume? Millal sa viimati jagasid kellegi Jumalat või küsisid, milline on tema suhe Jumalaga, kas ta on midagi kuulnud Jeesusest? Millal sa kutsusid kedagi enesega noortekale kaasa? Kas sa palvetad oma mittekristlastest sõprade eest? Kas sa tunned ühte vajadust jõuda nendeni? Me oleme kutsutud olema maa sool ja valgus. Kui palju Kristuse head mõju avaldame me oma keskkonnale või avaldab hoopis keskkond meile endile rohkem mõju?

Me ei saa enam olla edasi selles punktis, kus me oleme. Me peame muutuma, pidevalt ja meelt parandama. Ära sulge oma südant kui Jumal on sinu vastu selgelt rääkinud ja näidanud, mis osas pead sina oma elu muutma ja Talt andeks paluma, võib-olla ka mõnelt teiselt inimeselt. Ära jää samasse paika seisma, julge näidata, et kõik pole alati korras ja et sa oled kõigest ekslik inimene. Andesta. Ma ei tea, kuidas on sinuga, aga ma ei kavatse enam näha seda ühte ja sama jama. Me peame lahti laskma minevikust ja laskma Jumalal endid uuendada. Me peame muutuma!

Armastan teid noored, seepärast jagan ka teie kõikidega seda!
Sven-Joonatan

3D Tallinna campus

Hei!

 Käes on uus aasta ja koos sellega ka aeg alustada uut blogi. 

Ja sellel uudiste lainel tahan ma ka jätkata. Nimelt nagu juba ka postituse pealkiri ütles- 3D koguduse Tallinna campus.

 Oled üllatunud? Mina olin ka, kui esimest korda kuulsin. Aga selleks lähen pisut veel tagasi ajas. See oli sel kevadel pärast Tšehhi reisi, kus ma veetsin Jumalaga ülihead kvaliteet aega koos ja tutvusin väga innustavate inimestega üle maailma, kes tegid noortetööd, kui Jumal minuga sellest esimest korda rääkis. Ta ütles mulle lihtsalt, et Sven-Joonatan ma tahan sind kasutada jõudmaks kogu Tallinnani. Tol hetkel see kohutas mind, ma üritasin vältida palves ja mõtetes selle teema juurde sattumist ja kindlasti ei tahtnud ma, et Jumal seda mulle uuesti ütleks, sest ma arvasin, et see oli eksitus. Aga mida aeg edasi, seda enam Jumal tõstis seda teemat üles ja ma hakkasin mõtlema selle peale. See puudutas mu südant üha enam, aga mul oli vähe usku. Veel enam tundus see äärmiselt ebaloogiline, sest just enne seda oli Jumal mulle öelnud, et ta tahab, et ma läheks Tartusse ülikooli. Kuidas ma peaksin käima Tartus ülikoolis ja siis edastama sõnumit Jumala päästest kogu Tallinnani???

 Ma panin selle mõtte kõrvale ja keskendusin muudele asjadele. Kuid just see sügis, sellest samast hetkest peale kui ma Tartusse kolisin hakkas Jumal eriliselt tegema tööd minus ja mind proovile panema. Ja ma hakkasin üha enam otsima Teda ja Tema tahet. Ma tahtsin teada, kuidas ma võin olla osa Jumala plaanist? Ma ei tahtnud elada elu, kus ma raiskan oma potensiaali ja mida ma elan vaid iseendale, millega ma mõjutan kogu seda maailma nii minimaalselt, et see jääb pea märkamatuks.

 Ja nii see juhtuski sel sügisel, et üks laupäev Jakob helistas mulle ja tahtis minuga kokku saada. Ma ei osanud oodatagi, mis mind ees ootab. Ja siis ta ütleski kohe, et tead tüüp, Jumal on kutsunud meid rajama 3D campust Tallinnasse aastaks 2014 ja ma kutsun sind seda kogudust rajama ja selle koguduse pastoriks. See vapustas mind, mu peas tekkisid ühendused seoses nende mõtetega, mida Jumal oli mulle jaganud. Mu süda põles selle mõttega kaasa, aga ma ei olnud sugugi kindel, kas see on minu kutsumus. Nii ma võtsingi aega, et see läbi palvetada. Ja mida enam ma otsisin Jumala tahet selles, seda enam Ta kinnitas, et see on see, mida Ta tahab, et ma teeksin. See tundus minu jaoks niivõrd ebaloogiline, et mina võiksin olla see inimene, aga ma mõistsin, et mu elu ei kuulu mulle ja kui Jumal arvab, et see on see, kuhu Ta tahab mind läkitada, siis Tema tõepoolest teab palju paremini! Nii ma ütlesingi Jakobile, et ma ei tea midagi koguduserajamisest, aga ma tean, et Jumal on mind kutsunud seda tegema.

 Kindlasti on sul vahepeal tekkinud palju küsimusi ja ma tean, et ei suuda siin blogis praegu kõikidele vastata, aga üritan mõnedele põhilistele küsimustele vastata.

 Esiteks kui sa oled Kalju noor, siis ilmselt sul võisid tekkida järgnevad küsimused:

 Mis saab noortetööst?

Ma ei tea, mis saab täpselt noortetööst, aga ma tean seda, et seisma see ei jää ega kao ära, seda lihtsalt põhjusel, et kui Jumal inimesi kutsub ühest kohast teise, siis Ta ei lammuta ju oma riiki maha, vaid varustab seda, kust Ta võttis veelgi enam. Teiseks on oluline, et see ei tähenda, et ma lahkun just tänapäev Kaljust. Ei, ma olen noortejuht veel vähemalt aasta aega. Minu osa veel noortetöös pole lõpetatud. Samuti ei ole Jumalariigi töö ehitatud üles inimestele, seega ei tohi inimesed ka olla takistuseks Tema tööle. Minu või kellegi teise lahkumine, et rajada 3D koguduse campust Tallinnasse ei saa olema kindlasti lihtne Kalju noorte jaoks, aga kindlasti pole see võimatu. Ja mida enam ma mõtlen sellele, siis ma usun, et see toob kaasa mitmeid õnnistusi, mida me praegu ei oska näha.

 Kas keegi Kaljust on kaasa oodatud?

Igaüks, kes tunneb, et Jumal on teda kutsunud rajama seda kogudust ja kes nõustub nende eesmärkidega, mis see kogudus endale võtab. Me ei taha rajada mingit toredat, mugavat ja fun'i kogudust. Meie eesmärk on jõuda inimesteni, kes pole kunagi kuulnud Jeesusest ja sellest, et Ta on meid päästnud ning see nõuab kindlasti kõigilt rajajatelt ohvreid. Täpselt võid lugeda pisut altpoolt sellest, milliseid inimesi me tiimi ootame.

 Jakob kirjutas oma blogis ka korduma kippuvatest küsimustest, tahan neid ka teiega jagada, sest usun, et need tekkisid ka sul, kui sa seda postitust lugesid ja võid siit leida vajalikke vastuseid.

Mis tähendab kogudus, millel on campused? Võib-olla tekib sellele sõnale mõni teine alternatiiv, kuid suures plaanis tähendab see üks kogudus, millel on mitu asukohta. Meie puhul siis 3D kogudus, mis toimib nii Tallinnas kui Tartus. Ühesõnaga oleme lihtsalt perekond, kes laieneb!


Mis saab olema Tallinna ja Tartu campusestes sama ning mis erinev? Sama saab olema kindlasti visioon ning tõekspidamised (teoloogilised arusaamad). Üheks liitvaks osaks saab kindlasti olema ühine rahaline pool, lisaks sellele sama õpetus, seda siis nii gruppide materjalide kui ka pühapäevaste teenistuste kõnede alusel (teenistuse jutlused tulevad Tallinnasse video vahendusel). Loomulikult ka muud loomingulised ideed, teenistusteseeriad, laagrid jne jne. Suurimad erinevused tulevad välja linnast ning inimestest lähtudes. Koguduste erinevuste saavutamisega raskusi ühesõnaga ei tule. Nad hakkavad nagunii mingil määral oma elu elama (oma probleemid, raskused, rõõmud jne).


Miks campus ja mitte täiesti iseseisev ning eraldi kogudus? Paljuski selle vastus oli eelmises küsimuses. Me lihtsalt usume, et Kristuse kogudus on üks ihu ning sellest lähtuvalt ka kogudused maa peal peaksid olema üks ihu. Suureks boonuseks on ka inimeste liikumine linnade vahet (ülikool, töö), tänu millel on inimestel oma kodu kogudus teises linnas olemas, millel on sama visioon ning nägemus ja nad ei kao kuhugi vahepeal ära. Samuti tänu sellele on rõhutatud andide põhine teenimine (eriti juhtide tasandil). Põhjusi on veelgi.


Mida hakkab 3D kogudus hetkel selleks tegema, et 2014 aastal saaks campus rajatud?Peamine asi on palvetamine ning Jumala usaldamine. Üheks suureks osaks saab kindlasti ka oma identiteedi välja selgitamine ning põhiväärtuste ja visiooni mõistimine tasandil, kus seda jagavad kõik koguduse liikmed mitte ainult juhid! Enne kui me saame rajada 3D koguduse, peame selgeks saama, kes on 3D kogudus. Loomulikult ühel momendil hakkame ka moodustama tiimi.


Millal hakatakse meeskonda moodustama? Aastal 2013 (tõenäoliselt sügise alguses), see ei tähenda, et vahepeal midagi informatiivset ja kasulikku ei tuleks!


Kes seda juhtima hakkab? Tallinnas Sven-Joonatan Siibak, Mart Pöör ja teised. Suures plaanis nagu ennem mainitu on kogudus siiski üks ning moodustab ühtse juhtkonna, kes viib edasi terviklikku visiooni.


Kes on oodatud olema osa? Eks selle kohta tuleb rohkem informatsiooni, kuid esimeseks soovitaksin läbi lugeda ühe blogipostituse, mis kunagi tegin koguduserajajatele - SIIN! - Ühesõnaga peamine asi on see, et idee pole lihtsalt ilusat kogudust, kus on hea muusika, kõne ja mugav olla vaid kogudust, kus liikmed tahavad jõuda uute inimesteni ning on valmis selle nimel ohverdusteks!


Kui ma tunnen, et tahaksin olla osa, mida peaksin praegu tegema hakkama? Esiteks võta aega palvetada selle eest ning küsi Jumalalt selgust, kas see on sinu jaoks! Teiseks soovitan sul tundma õppida meie kogudust (käia laagrites, vaadata teenistusi, tulla kohale jne). Ning kolmandaks soovitan sul olla hetkel täielikult seotud selles koguduses kus sa oled ning teenida kaasa nende andidega, mis sul on, ennem kui Jumal ei pane midagi muud südamele. Ära jää ootama 1,5 aastat ning raiska oma potentsiaali! Kui veel siia midagi lisada, siis ehk seda, et loomulikult võid sa seda uudist ning mõtet jagada.


Kui sul on küsimusi, siis võid alati minu või ka Jakobi käest küsida.
Mul on ääretult hea meel, et Jumal on kutsunud seda kogudust rajama ka Mart Pööri. Lihtsalt täiega tänulik Jumalale selle eest.
Minu suurim igatsus on lihtsalt näha eelkõige Tallinnat, aga tegelikult kogu seda maad ja rahvast muutumas, pöördumas Jumala poole ja et Tema auhiilgus võiks tõeliselt ilmuda, et inimesed võiksid saada päästetud ja elud muudetud. 

"Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju
rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda,
²¹temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest
ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen." 

Eefeslaste 3:20-21

Rohkelt õnnistusi teile!

Sven-Joonatan