Olen viimane nädal mitmeid kordi küsinud: "Jumal, kus Sa oled? Mis on Su tahe? Kuhu ma peaksin edasi minema, mida ma peaksin tegema?". Ja nii palju öelnud:"Jumal, Sina oled öelnud, et Sinu tõotused ei kõigu. 2Kr 1:20 Miks ma kahtlen Sinus, kus Sa oled? Miks ma ei näe Sinu tõotuseid täitumas? Aita mul uskuda!"
Vahel on lihtne oma siht kaotada kui vaatad kõikidele raskustele ja probleemidele, mis su ümber on või üritad leida vastuseid küsimustele, mis su pähe kerkivad. Olen avastanud, et keskendudes raskustele, probleemidele, lasen neil ära määrata selle, kuhu ma suundun ja milline on tulemus. Aga see ei peaks nii olema! Minu Jumal on suur Jumal ja võimas Jumal. Suurem kui mis iganes probleem, mure või olukord üldse olla võib.
Küsimus on, kas ma ootan, et Jumal annaks mulle kindlaid tõotuseid ja näitaks väga selgelt, kuhu minna, mida teha ja et Ta on minuga või ma usun sellest olenemata, et mu Jumal on võimas Jumal ning suurem kui elu? Kas ma olen valmis usaldama ja uskuma ka siis kui ma ei näe? Jeesus ise ütles: "Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad."
Ja lõpuks ei olegi oluline see, mis täpselt saab, või kuidas Jumal tõotused täidab vaid see, et ma õpiks Teda tundma selle kõige käigus. Mitte see, mis on Tema tahe, vaid KES on Tema? "Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud." Heebrea 12:11
Pärast teisipäevast kodugruppi, kus me kõik jagasime oma loo sellest, kuidas me päästetud saime, tuli mulle meelde, kust Jumal on mind välja tõmmanud ja kui palju Ta mulle on kinkinud. Ja ma tegin otsuse, uskuda ilma nägemata ja hoida oma silmad Temal, mitte probleemidel ja muredel, mis mu elus ning ümber on. Ma lihtsalt mõistsin nii hästi, kui palju Jumal on teinud ja pole vahet, millal mingi lubadus või plaan täitub või kuidas see täitub, oluline on see, et ma oma Isa tundma õpiksin ja lihtsalt julgelt evangeeliumi kuulutaksin. Ja täna hommikul sain taaskordselt aru, et otsides esiti Jumalat ja Tema riiki, Ta annab meile kõike muud ka. Nimelt kui tulin Tartusse õppima sain tasulisele kohale ja ma lihtsalt ütlesin Jumalale, et ma usaldan Sind ka selles. Sina oled lubanud kanda hoolt minu eest ja ma ei tea kuidas Sa annad mulle vajalikud vahendid, et siin ülikoolis õppida, aga see on Sinu vastutada kui Sa mind siia oled juhatanud :D Ja nii ma siis täna hommikul saingi kirja, et mind on vastuvõetud tasuta kohale. Olen nii tänulik lihtsalt Jumalale selle eest! Väga-väga-väga õnnistatud!
Minu Jumal on võimas Jumal ja ma ei pea nägema, et usaldada Teda! Kuidas on Sinuga?
Õnnistusi,
Sven-Joonatan
Showing posts with label Õppetunnid. Show all posts
Showing posts with label Õppetunnid. Show all posts
Saturday, March 3, 2012
Wednesday, February 22, 2012
Keskendumine
Hei jälle!
Vabandan, et pole mõnda aega kirjutanud, aga elu on küllaltki kiire olnud.
Olen viimasel ajal mõelnud pühendumisele ja keskendumisele. Oma noortetiimiga olen tihti rääkinud sellel teemal. Öelnud, et ma tahan näha suuremat pühendumist. Näha, et nad tõeliselt põlevad Jumalale ja igatsevad Teda.
Selles valguses olen hakanud mõtlema enda ja Jumala suhtele. Kas mina olen pühendunud? Millele ma olen pühendunud? Kas ma olen pühendunud, et elada oma elu endale hästi, endale pühendunult või siiski elades oma elu tõeliselt Jumalale pühendunult? Kas mina põlen tõeliselt Jumalale ja mida ootab Jumal minu suhtes?
See pühapäev jutlustas Mat Edminster Kaljus. Ta rääkis paastumisest ja sellest, mida Jeesus tegi 40 päeva kõrbes (tänasega algab 40 päevane paastuaeg kristlikus maailmas). Ja see, mida ta ütles pani mind tõsiselt mõtlema. Jeesus ei alustanud enne oma missiooniga kui ta sai ristitud ja kohe pärast seda ta paastus ja oli üksi 40 päeva kõrbes. Ma ei ole kunagi mõelnud, miks ta sinna läks. See tundus lihtsalt osa loost, et asjad lihtsalt olid nii. Aga see pühapäev ma mõistsin seda sügavamalt. Jeesus läks kõrbesse, et keskenduda oma missioonile.
Nii lihtne on kaasajal unustada, milleks ma tegelikult elan, või mis mu eesmärk siin elus on, sest meie igas päevas on nii palju asju. Kasvõi see sama arvuti, mille kaudu ma praegu kirjutan. See võib olla äärmiselt kasulik (nagu praegu) või siis väga segav ning minu eemsärki hajutav (öösiti siin olles või niisama meelelahutust tarbides). Seega olen otsustanud 40 päeva paastuda erinevatest suhtlusvahendistest (skype ja kõik chatid), meelelahutusest (sarjad) ja kasutada ainult neid interneti funktsioone, mille kaudu ma saan teha noortetööd võid muid igapäevaselt vajalikke toiminguid (gmail, facebook siiski ilma chatita ja seesama blogi).
Miks? Sest see pühapäev kui ma istusin seal kirikupingis ma mõistsin kui väga ma olen tihti keskendunud kõigele muule kui Jumalale ja sellele, mida Tema mulle tahab öelda. Järgnevad 40 päeva tahan eriliselt võtta rohkem aega Jumalale, tõeliselt keskenduda sellele, mida Tema tahab mulle öelda ja kuidas ma võiksin veel enam täita Tema tahet. Ma usun, et see saab olema ülihea aeg ja tõeliselt ootan seda. Lihtsalt tahan tõeliselt järgneda Jeesusele ja olla täidetud Vaimu väega, nii nagu Jeesus oli pärast oma kõrbe perioodi, et Jumala nimi saaks tõeliselt austatud ja võiks saada tuntuks üle kogu maa! (Vt: Luuka 4:14-15)
Need saavad olema põnevad 40 päeva ning kindlasti hoian teid kursis, mida Jumal tegema hakkab!
Kogu au olgu Talle!
Vabandan, et pole mõnda aega kirjutanud, aga elu on küllaltki kiire olnud.
Olen viimasel ajal mõelnud pühendumisele ja keskendumisele. Oma noortetiimiga olen tihti rääkinud sellel teemal. Öelnud, et ma tahan näha suuremat pühendumist. Näha, et nad tõeliselt põlevad Jumalale ja igatsevad Teda.
Selles valguses olen hakanud mõtlema enda ja Jumala suhtele. Kas mina olen pühendunud? Millele ma olen pühendunud? Kas ma olen pühendunud, et elada oma elu endale hästi, endale pühendunult või siiski elades oma elu tõeliselt Jumalale pühendunult? Kas mina põlen tõeliselt Jumalale ja mida ootab Jumal minu suhtes?
See pühapäev jutlustas Mat Edminster Kaljus. Ta rääkis paastumisest ja sellest, mida Jeesus tegi 40 päeva kõrbes (tänasega algab 40 päevane paastuaeg kristlikus maailmas). Ja see, mida ta ütles pani mind tõsiselt mõtlema. Jeesus ei alustanud enne oma missiooniga kui ta sai ristitud ja kohe pärast seda ta paastus ja oli üksi 40 päeva kõrbes. Ma ei ole kunagi mõelnud, miks ta sinna läks. See tundus lihtsalt osa loost, et asjad lihtsalt olid nii. Aga see pühapäev ma mõistsin seda sügavamalt. Jeesus läks kõrbesse, et keskenduda oma missioonile.
Nii lihtne on kaasajal unustada, milleks ma tegelikult elan, või mis mu eesmärk siin elus on, sest meie igas päevas on nii palju asju. Kasvõi see sama arvuti, mille kaudu ma praegu kirjutan. See võib olla äärmiselt kasulik (nagu praegu) või siis väga segav ning minu eemsärki hajutav (öösiti siin olles või niisama meelelahutust tarbides). Seega olen otsustanud 40 päeva paastuda erinevatest suhtlusvahendistest (skype ja kõik chatid), meelelahutusest (sarjad) ja kasutada ainult neid interneti funktsioone, mille kaudu ma saan teha noortetööd võid muid igapäevaselt vajalikke toiminguid (gmail, facebook siiski ilma chatita ja seesama blogi).
Miks? Sest see pühapäev kui ma istusin seal kirikupingis ma mõistsin kui väga ma olen tihti keskendunud kõigele muule kui Jumalale ja sellele, mida Tema mulle tahab öelda. Järgnevad 40 päeva tahan eriliselt võtta rohkem aega Jumalale, tõeliselt keskenduda sellele, mida Tema tahab mulle öelda ja kuidas ma võiksin veel enam täita Tema tahet. Ma usun, et see saab olema ülihea aeg ja tõeliselt ootan seda. Lihtsalt tahan tõeliselt järgneda Jeesusele ja olla täidetud Vaimu väega, nii nagu Jeesus oli pärast oma kõrbe perioodi, et Jumala nimi saaks tõeliselt austatud ja võiks saada tuntuks üle kogu maa! (Vt: Luuka 4:14-15)
Need saavad olema põnevad 40 päeva ning kindlasti hoian teid kursis, mida Jumal tegema hakkab!
Kogu au olgu Talle!
Sunday, February 5, 2012
Läbikukkumine
Hei!
Olen viimasel ajal võidelnud oma elus just selle teemaga-läbikukkumine.
Ma arvan, et see on suht aktuaalne paljude inimeste eludes ja mõtlesin teiega jagada seda, mida ma ise viimaste päevade ning võiks öelda ka kuude osas olen õppinud.
Meie kui inimeste üheks suurimaks hirmuks on hirm olla mitte edukas, hirm läbi kukkuda. Ja ma olen alati mõelnud, miks mul on kohati nii raske sellest üle olla. Miks ma luban sellel enda üha uuesti ja uuesti maha tõmmata? Mida enam ma sellele mõtlen, seda enam ma näen, et põhjus on ilmselge. Ma keskendun endale ja ma lasen oma väärtust määrata kõigel muul peale Jumala. Üks saatana kavalamaid lükkeid on pöörata iga olukord sinu peale. Miks mina? Miks minuga? Mul on raske, mina kukun läbi. Mida inimesed MINUST mõtlevad? Mida MINA edasi teen? Aga nii tehes me lihtsalt tõstame oma elus esikohale iseenda ja kukutame sellelt kohalt Jumala. Kõige kurvem selle juures on see, et me ise nendes olukordades oleme äärmiselt abitud ja siis lükkame kõrvale ka oma ainsa abi ja tugevuse.
Üldiselt ei tea inimesed minu elust palju. Nad teavad minu praegusest elust, aga mitte sellest, kus ma tulen ja mida ma olen läbi elanud oma elus. Mu minevik ei ole lihtne. Võiksin öelda, et ma tunnen kohati, et see on olnud suur läbikukkumine. Enamik aega oma elus ei ole ma osanud näha endas mingit väärtust. Ja just nimelt täna ma avastasin ühe lihtsa aga olulise asja. Ma olen liiga kaua lasknud enda defineerida ja oma väärtust määrata minevikul. "Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses." Filipi 3:13-14 Ma ei ole oma minevik! Kristus on mind loonud uueks ja andnud mulle eesmärgi. Ma ei tea, mida sa oled oma elus läbi elanud või kus sa oled hetkel, aga ma tean ühte. JUMAL EI OLE KUNAGI SINU SUHTES ALLA ANDNUD! Mitte kunagi ja Ta ei ole sind kunagi näinud kui läbikukkumist. Seepärast, ÄRA KUNAGI ANNA ISE ALLA JUMALA SUHTES! Sellest hetkest kui sa lased end defineerida Jumalal, kui Tema määrab sinu väärtust, ei ole enam üldse oluline, kus sa oled olnud või kus sa praegu oled või kui palju sa oled läbikukkunud. Ta ise saabki sinu väärtuseks ja see on igavene ning täiuslik väärtus.
Tead, mis on parim Jumala puhul? Talle kuulub alati viimane sõna! Sa võid öelda, et ma olen läbikukkunud, aga Tema ütleb, et sa ei ole. Sa võid öelda, et siit ei saa enam kuhugi edasi minna, aga Ta ütleb:"Näe, mine siit." Sa võid öelda, et Jumal ei saa mu elu muuta. Tema ütleb:"Minule pole miski võimatu, ma olen KÕIKVÕIMAS Jumal, kes on loonud kogu universumi ja ka sinu ning tundnud sind enne kui sa siia maailma sündisid! Matteuse 19:26 Saatan võib öelda, sa väärid karistust, sa oled eksinud, sa oled läbikukkunud, vaata milline sa oled. Aga Jumal ütleb: "Pole mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses!" Point ongi selles, et meie väärtus on täielikult Jumalas. Sa võid arvata, et sa oled läbikukkunud. Aga sa ei ole, sest Jumalal on võimalik kõik ringi pöörata. See armastus, mis Jumalal meie vastu on, ongi mõistmatu ja seletamatu. See on piiritu ja kuna meie ise oleme kõiges piiritletud, ei võigi me seda lõpuni mõista. Lihtsalt võtta see vastu ja tõuse üles kui sa arvad, et sa oled läbikukkunud ning muuda see läbikukkumine selle läbi võiduks! Andestus ei olene sinust, see on puhtalt sulle kingitud Jeesuse poolt.
Armastan sind Isa!
Õnnistusi,
Sjoonatan
Olen viimasel ajal võidelnud oma elus just selle teemaga-läbikukkumine.
Ma arvan, et see on suht aktuaalne paljude inimeste eludes ja mõtlesin teiega jagada seda, mida ma ise viimaste päevade ning võiks öelda ka kuude osas olen õppinud.
Meie kui inimeste üheks suurimaks hirmuks on hirm olla mitte edukas, hirm läbi kukkuda. Ja ma olen alati mõelnud, miks mul on kohati nii raske sellest üle olla. Miks ma luban sellel enda üha uuesti ja uuesti maha tõmmata? Mida enam ma sellele mõtlen, seda enam ma näen, et põhjus on ilmselge. Ma keskendun endale ja ma lasen oma väärtust määrata kõigel muul peale Jumala. Üks saatana kavalamaid lükkeid on pöörata iga olukord sinu peale. Miks mina? Miks minuga? Mul on raske, mina kukun läbi. Mida inimesed MINUST mõtlevad? Mida MINA edasi teen? Aga nii tehes me lihtsalt tõstame oma elus esikohale iseenda ja kukutame sellelt kohalt Jumala. Kõige kurvem selle juures on see, et me ise nendes olukordades oleme äärmiselt abitud ja siis lükkame kõrvale ka oma ainsa abi ja tugevuse.
Üldiselt ei tea inimesed minu elust palju. Nad teavad minu praegusest elust, aga mitte sellest, kus ma tulen ja mida ma olen läbi elanud oma elus. Mu minevik ei ole lihtne. Võiksin öelda, et ma tunnen kohati, et see on olnud suur läbikukkumine. Enamik aega oma elus ei ole ma osanud näha endas mingit väärtust. Ja just nimelt täna ma avastasin ühe lihtsa aga olulise asja. Ma olen liiga kaua lasknud enda defineerida ja oma väärtust määrata minevikul. "Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses." Filipi 3:13-14 Ma ei ole oma minevik! Kristus on mind loonud uueks ja andnud mulle eesmärgi. Ma ei tea, mida sa oled oma elus läbi elanud või kus sa oled hetkel, aga ma tean ühte. JUMAL EI OLE KUNAGI SINU SUHTES ALLA ANDNUD! Mitte kunagi ja Ta ei ole sind kunagi näinud kui läbikukkumist. Seepärast, ÄRA KUNAGI ANNA ISE ALLA JUMALA SUHTES! Sellest hetkest kui sa lased end defineerida Jumalal, kui Tema määrab sinu väärtust, ei ole enam üldse oluline, kus sa oled olnud või kus sa praegu oled või kui palju sa oled läbikukkunud. Ta ise saabki sinu väärtuseks ja see on igavene ning täiuslik väärtus.
Tead, mis on parim Jumala puhul? Talle kuulub alati viimane sõna! Sa võid öelda, et ma olen läbikukkunud, aga Tema ütleb, et sa ei ole. Sa võid öelda, et siit ei saa enam kuhugi edasi minna, aga Ta ütleb:"Näe, mine siit." Sa võid öelda, et Jumal ei saa mu elu muuta. Tema ütleb:"Minule pole miski võimatu, ma olen KÕIKVÕIMAS Jumal, kes on loonud kogu universumi ja ka sinu ning tundnud sind enne kui sa siia maailma sündisid! Matteuse 19:26 Saatan võib öelda, sa väärid karistust, sa oled eksinud, sa oled läbikukkunud, vaata milline sa oled. Aga Jumal ütleb: "Pole mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses!" Point ongi selles, et meie väärtus on täielikult Jumalas. Sa võid arvata, et sa oled läbikukkunud. Aga sa ei ole, sest Jumalal on võimalik kõik ringi pöörata. See armastus, mis Jumalal meie vastu on, ongi mõistmatu ja seletamatu. See on piiritu ja kuna meie ise oleme kõiges piiritletud, ei võigi me seda lõpuni mõista. Lihtsalt võtta see vastu ja tõuse üles kui sa arvad, et sa oled läbikukkunud ning muuda see läbikukkumine selle läbi võiduks! Andestus ei olene sinust, see on puhtalt sulle kingitud Jeesuse poolt.
Armastan sind Isa!
Õnnistusi,
Sjoonatan
Subscribe to:
Posts (Atom)