Tagasilülitus

Hei!

Ma pole siia midagi kirjutanud juba pea 5 kuud varsti. Kindlasti küsid miks? On mu elu kiire olnud?
Kindlasti ka seda, sest raske on leida tänapäeval inimest, kelle elu poleks kiire. Kuid pigem on asi selles olnud, et ma lihtsalt üks hetk ei osanud siia midagi kirjutada.

Aga mis on siis toimunud minu elus viimase 5 kuu jooksul?
Ma ei taha siia kirjutada pikka ja üksik asjalikku postitust sellest, mis mu elus toimunud on, vaid tooksin välja paar olulisemat punkti.

1) Minu ellu tuli maailma kõige imelisem tüdruk, kellega olen võinud nüüd juba rohkem kui 3 kuud oma elu jagda-Merili. Ma olen talle nii tänulik selle aja eest, mis oleme võinud koos veeta. Ta on mulle palju toeks olnud ja ta on lihtsalt üliarmas. Aitäh Merra, oled mulle nii kallis :)

2) Mu 4 väga head sõpra kihlusid. Matu ja Iren ning Jakob ja Maali. Ootan põnevusega nende pulmi ja seda, kuidas Jumal hakkab nende suhteid kasutama oma riigi töös.

3) Lõppes esimene ülikooli aasta. See oli raske, põnev, üllatuslik. Viimane sess oli tõeliselt raske, kuid kogesin mitmeid kordi Jumala erilist hoolt. Samas sain aru kui raske on õppida ülikoolis Tartus ja teha täisajaga noortetööd Tallinnas. Pani paljuski mõtlema uue hooaja peale, mis just algas, kuidas asju korraldada nii, et ma läbi ei põleks.

4) Ma sain 20! Päev mida ma alguses kartsin (tundus jube hirmutav lapsepõlv maha jätta ja suureks saada) ja hiljem täiega ootasin (Merra on minust pisut vanem, pluss see oli esimene päev meie suhtes, mille saime täispikalt koos veeta). Taas kogesin kui suur õnnistus on sõbrad :)

5) Toimus Kalju suvelaager, mis oli ehk selle suve parim vaimulik aeg mu elus. Samuti olid laagris meid aitamas 4 rootsi noort, kes tulid siia misjonitripile. Sain nende juhi Danieliga väga headeks sõpradeks ja plaanime neile peagi külla minna ;)

6) Sain palju aega veeta oma väikese vennaga, perega ja Hiiumaal käia. Samuti nägin mitmeid kordi oma kallist õde Juuditit ja venda Romeot, kes suveks tulid Eestisse. Igatsen teid! Samuti saime osade kodugrupi kaaslastega käia Hiiumaal mu maakodus ja ka Tallinnas ägedalt aega veeta. See andis mulle kodugrupi osas täiesti teise mõõtme.

7) Linna tuled! Mu kursaõde Kerttu sai päästetud ja mul on sellest niiiii hea meel, aga samuti on mul hea meel kõigist nendest, kes selle sama otsuse seal tegid ja lihtsalt näha noortes sellist põlemist ja igatsust Jumala järele ja evangeeliumi kuulutamise järele, oli innustav.
Viimased 4 kuud on olnud kohati päris keerulised ja kindlasti kirjutan sellest siin mingi hetk pikemalt, kuid samas olen Jumalale tõeliselt tänulik selle suve eest ja nende asjade eest, mida Ta on mu elus teinud.

Ja nii ma lülitangi oma blogi tagasi sisse ning kirjutan siia peagi jälle ;)
Õnnistusi!

Raskuste väärtus

Hei!

Vabandan, et pole väga pikalt kirjutanud, aga elu on kiire olnud ja kui aus olla, siis mul polegi väga palju kirjutada olnud. Seda mitte sellepärast, et mul poleks midagi elus toimunud või Jumal poleks midagi teinud, vaid sellepärast, et see, mida Jumal mu elus on teinud, on niivõrd alguses olnud, et ma pole isegi veel täpselt aru saanud, mis toimub.  Aga nüüd on mõni asi jõudnud sinna punkti, kus ma saan ka ise juba pisut aru, mis sünnib.

Viimased nädalad on tegelikult olnud päris rasked. Kuidagi palju asju on mõtteis olnud ja muresid, samas olen üritanud kõigi nende pingetega tegeleda ühte vana meetodit kasutades, mis tegelikult ei toimi. See on lihtne, ma lihtsalt lülitan ennast välja ja olen ükskõikne. Ja miks see meetod ei tööta polegi niivõrd selles, et see on lihtsalt pea liiva alla peitmine, kuivõrd on asi selles, et kui mina olen ükskõikne, siis Jumal kindlasti pole. Ja Temal on oma plaan minuga ja nende olukordadega.

Läksin neljapäeval kodust välja ja olin kurb. Kurb sellepärast, et tundsin, et Jumal on minust nii kaugel ja mina nii ebatäiuslik. Olen lihtsalt möödunud nädalate jooksul nii mitmeid kordi läbi kukkunud erinevates asjades, ka selles, kuidas oma raskustega toime tulen (ükskõiksus). Ja lihtsalt mõtlesin, et kuidas see kõik saab nii olla? Et ma avastan end nendest samadest puntkidest elus pidevalt. Kas sellel üldse on mingi point siis? Helistasin ühele oma väga heale sõbrale Joonale (tänu Jumalale tema eest!) ja otsustasime koos minna (tema eestevedamisel rohkem) ühele koolitusele „Suhete loomine“ Risttee kontoris. Ja pärast seda koolitust mulle jõudis nii selgelt kohale, et ma võin olla nii läbikukkunud ja eemal Jumalast, aga Kristuse läbi olen ma ikkagi võitnud. Võitnud kõik need läbikukkumised, võitnud kõik need raskused. Ja veel enam, Jumal kasutab mind ka siis, kui olen nõrk. Pole vahet, milline olen mina, küsimus on, kes on Jeesus Kristus mulle ja kes on Ta täna Sulle?

Kui Jeesus on mu isiklik Päästja, kui ta on mu Kuningas, kui ta on kõige algus ja lõpp, siis mul pole vaja karta midagi. Kui Jeesus on valitseja, siis valitseb ta ka minu raskustes, läbikukkumistes, haiget saamistes, depressioonis, masenduses, muredes, probleemides, ABSOLUUTSELT KÕIGES! Ja mis iganes ka on või mida iganes ütleb saatan, Jumalal on ikkagi viimane sõna. Kas see pole võimas? „Nõtruses saab vägi täielikuks“ 2Kr 12:9 See on nii lihtne, mida nõrgema ma olen, seda suurem ja tugevam on Jumal minu elus.  Ma mõistan kui väga ma Jeesust vajan ning kui nõrk ja ebatäiuslik ma olen iseeneest. Ja tegelikult ma olen praegu nii tänulik nende raskuste eest, sest ma tean, et Jumal teeb midagi uut ja põnevat minuga ja minu sees ning ma tõesti ei jõua ära oodata, millal ma näen seda, kuhu Ta mind edasi juhib ja milliseks Ta mind muuta tahab. Nagu ütleb Jakoobus oma kirjas "Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse".

Lugesin pärast seda koolitust Piiblit ja kuulasin 3D bändiproovi. Hakkasin lihtsalt Filipi kirja lugema ja mida enam ma seda lugesin, uuesti ja uuesti, seda enam ma mõistsin, kui tänulik ma olen. Kuigi mu elus on raskused hetkel, siis õnnistusi on 1000 korda rohkem ja need kõik on Jumalalt. Kas sa oled kunagi lugenud õnnistusi üles, mis su elus on? Neid on nii palju ja tihti need tunduvad nii iseenesest mõistetavad, et me ei loegi neid õnnistusteks. Mida enam ma sellele mõtlesin, seda enam ma tundsin, et pean nõustuma Paulusega „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!“Filipi 4:4. Kuidas ma võingi olla kurb ja masendunud kui kõikide nende raskuste kõrval on Jumal mulle nii palju andnud?

Ma olen nii tänulik Jumalale nende raskuste ja keeruliste aegade eest, mis mu elus hetkel on, sest läbi selle ma tean, et Ta ei ole mind jätnud. Vaid on lubanud nendel asjadel tulla mu ellu, et mind muuta ja kasvatada endale lähemale. Ta näeb minus potensiaali, väärtust, et minusse nii suurelt investeerida.  Kui imeline see on! Ma tean, et ma olen liikumas õiges suunas kui leian, et tee, mida  mööda ma käin on raske, kui leian, et olen ise nõrk ja kukun läbi ning vajan, et mu Isa mind juhiks ja üles tõstaks. Ja lõpuks ma tahangi olla vaid lammas, kes järgneb oma karjasele. Mitte küsida Talt juhtnööre, kuhu ma minema pean või mis tegema, vaid lihtsalt usaldada Teda ja järgneda Talle kõiges.

„Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all,hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.“ 2 Korintlaste 12:9-10

Kui ma ei näe tõotusi täitumas

Olen viimane nädal mitmeid kordi küsinud: "Jumal, kus Sa oled? Mis on Su tahe? Kuhu ma peaksin edasi minema, mida ma peaksin tegema?". Ja nii palju öelnud:"Jumal, Sina oled öelnud, et Sinu tõotused ei kõigu. 2Kr 1:20 Miks ma kahtlen Sinus, kus Sa oled? Miks ma ei näe Sinu tõotuseid täitumas? Aita mul uskuda!"

Vahel on lihtne oma siht kaotada kui vaatad kõikidele raskustele ja probleemidele, mis su ümber on või üritad leida vastuseid küsimustele, mis su pähe kerkivad. Olen avastanud, et keskendudes raskustele, probleemidele, lasen neil ära määrata selle, kuhu ma suundun ja milline on tulemus. Aga see ei peaks nii olema! Minu Jumal on suur Jumal ja võimas Jumal. Suurem kui mis iganes probleem, mure või olukord üldse olla võib.

Küsimus on, kas ma ootan, et Jumal annaks mulle kindlaid tõotuseid ja näitaks väga selgelt, kuhu minna, mida teha ja et Ta on minuga või ma usun sellest olenemata, et mu Jumal on võimas Jumal ning suurem kui elu? Kas ma olen valmis usaldama ja uskuma ka siis kui ma ei näe? Jeesus ise ütles: "Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad."

Ja lõpuks ei olegi oluline see, mis täpselt saab, või kuidas Jumal tõotused täidab vaid see, et ma õpiks Teda tundma selle kõige käigus. Mitte see, mis on Tema tahe, vaid KES on Tema? "Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud." Heebrea 12:11

Pärast teisipäevast kodugruppi, kus me kõik jagasime oma loo sellest, kuidas me päästetud saime, tuli mulle meelde, kust Jumal on mind välja tõmmanud ja kui palju Ta mulle on kinkinud. Ja ma tegin otsuse, uskuda ilma nägemata ja hoida oma silmad Temal, mitte probleemidel ja muredel, mis mu elus ning ümber on. Ma lihtsalt mõistsin nii hästi, kui palju Jumal on teinud ja pole vahet, millal mingi lubadus või plaan täitub või kuidas see täitub, oluline on see, et ma oma Isa tundma õpiksin ja lihtsalt julgelt evangeeliumi kuulutaksin. Ja täna hommikul sain taaskordselt aru, et otsides esiti Jumalat ja Tema riiki, Ta annab meile kõike muud ka. Nimelt kui tulin Tartusse õppima sain tasulisele kohale ja ma lihtsalt ütlesin Jumalale, et ma usaldan Sind ka selles. Sina oled lubanud kanda hoolt minu eest ja ma ei tea kuidas Sa annad mulle vajalikud vahendid, et siin ülikoolis õppida, aga see on Sinu vastutada kui Sa mind siia oled juhatanud :D Ja nii ma siis täna hommikul saingi kirja, et mind on vastuvõetud tasuta kohale. Olen nii tänulik lihtsalt Jumalale selle eest! Väga-väga-väga õnnistatud!

Minu Jumal on võimas Jumal ja ma ei pea nägema, et usaldada Teda! Kuidas on Sinuga?

Õnnistusi,
Sven-Joonatan

Keskendumine

Hei jälle!

Vabandan, et pole mõnda aega kirjutanud, aga elu on küllaltki kiire olnud.

Olen viimasel ajal mõelnud pühendumisele ja keskendumisele. Oma noortetiimiga olen tihti rääkinud sellel teemal. Öelnud, et ma tahan näha suuremat pühendumist. Näha, et nad tõeliselt põlevad Jumalale ja igatsevad Teda.

Selles valguses olen hakanud mõtlema enda ja Jumala suhtele. Kas mina olen pühendunud? Millele ma olen pühendunud? Kas ma olen pühendunud, et elada oma elu endale hästi, endale pühendunult või siiski elades oma elu tõeliselt Jumalale pühendunult? Kas mina põlen tõeliselt Jumalale ja mida ootab Jumal minu suhtes?

See pühapäev jutlustas Mat Edminster Kaljus. Ta rääkis paastumisest ja sellest, mida Jeesus tegi 40 päeva kõrbes (tänasega algab 40 päevane paastuaeg kristlikus maailmas). Ja see, mida ta ütles pani mind tõsiselt mõtlema. Jeesus ei alustanud enne oma missiooniga kui ta sai ristitud ja kohe pärast seda ta paastus ja oli üksi 40 päeva kõrbes. Ma ei ole kunagi mõelnud, miks ta sinna läks. See tundus lihtsalt osa loost, et asjad lihtsalt olid nii. Aga see pühapäev ma mõistsin seda sügavamalt. Jeesus läks kõrbesse, et keskenduda oma missioonile.

Nii lihtne on kaasajal unustada, milleks ma tegelikult elan, või mis mu eesmärk siin elus on, sest meie igas päevas on nii palju asju. Kasvõi see sama arvuti, mille kaudu ma praegu kirjutan. See võib olla äärmiselt kasulik (nagu praegu) või siis väga segav ning minu eemsärki hajutav (öösiti siin olles või niisama meelelahutust tarbides). Seega olen otsustanud 40 päeva paastuda erinevatest suhtlusvahendistest (skype ja kõik chatid), meelelahutusest (sarjad) ja kasutada ainult neid interneti funktsioone, mille kaudu ma saan teha noortetööd võid muid igapäevaselt vajalikke toiminguid (gmail, facebook siiski ilma chatita ja seesama blogi).

Miks? Sest see pühapäev kui ma istusin seal kirikupingis ma mõistsin kui väga ma olen tihti keskendunud kõigele muule kui Jumalale ja sellele, mida Tema mulle tahab öelda. Järgnevad 40 päeva tahan eriliselt võtta rohkem aega Jumalale, tõeliselt keskenduda sellele, mida Tema tahab mulle öelda ja kuidas ma võiksin veel enam täita Tema tahet. Ma usun, et see saab olema ülihea aeg ja tõeliselt ootan seda. Lihtsalt tahan tõeliselt järgneda Jeesusele ja olla täidetud Vaimu väega, nii nagu Jeesus oli pärast oma kõrbe perioodi, et Jumala nimi saaks tõeliselt austatud ja võiks saada tuntuks üle kogu maa! (Vt: Luuka 4:14-15)

Need saavad olema põnevad 40 päeva ning kindlasti hoian teid kursis, mida Jumal tegema hakkab!
Kogu au olgu Talle!

Läbikukkumine

Hei!

Olen viimasel ajal võidelnud oma elus just selle teemaga-läbikukkumine.
Ma arvan, et see on suht aktuaalne paljude inimeste eludes ja mõtlesin teiega jagada seda, mida ma ise viimaste päevade ning võiks öelda ka kuude osas olen õppinud.

Meie kui inimeste üheks suurimaks hirmuks on hirm olla mitte edukas, hirm läbi kukkuda. Ja ma olen alati mõelnud, miks mul on kohati nii raske sellest üle olla. Miks ma luban sellel enda üha uuesti ja uuesti maha tõmmata? Mida enam ma sellele mõtlen, seda enam ma näen, et põhjus on ilmselge. Ma keskendun endale ja ma lasen oma väärtust määrata kõigel muul peale Jumala. Üks saatana kavalamaid lükkeid on pöörata iga olukord sinu peale. Miks mina? Miks minuga? Mul on raske, mina kukun läbi. Mida inimesed MINUST mõtlevad? Mida MINA edasi teen? Aga nii tehes me lihtsalt tõstame oma elus esikohale iseenda ja kukutame sellelt kohalt Jumala. Kõige kurvem selle juures on see, et me ise nendes olukordades oleme äärmiselt abitud ja siis lükkame kõrvale ka oma ainsa abi ja tugevuse.

Üldiselt ei tea inimesed minu elust palju. Nad teavad minu praegusest elust, aga mitte sellest, kus ma tulen ja mida ma olen läbi elanud oma elus. Mu minevik ei ole lihtne. Võiksin öelda, et ma tunnen kohati, et see on olnud suur läbikukkumine. Enamik aega oma elus ei ole ma osanud näha endas mingit väärtust. Ja just nimelt täna ma avastasin ühe lihtsa aga olulise asja. Ma olen liiga kaua lasknud enda defineerida ja oma väärtust määrata minevikul. "Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses." Filipi 3:13-14 Ma ei ole oma minevik! Kristus on mind loonud uueks ja andnud mulle eesmärgi. Ma ei tea, mida sa oled oma elus läbi elanud või kus sa oled hetkel, aga ma tean ühte. JUMAL EI OLE KUNAGI SINU SUHTES ALLA ANDNUD! Mitte kunagi ja Ta ei ole sind kunagi näinud kui läbikukkumist. Seepärast, ÄRA KUNAGI ANNA ISE ALLA JUMALA SUHTES! Sellest hetkest kui sa lased end defineerida Jumalal, kui Tema määrab sinu väärtust, ei ole enam üldse oluline, kus sa oled olnud või kus sa praegu oled või kui palju sa oled läbikukkunud. Ta ise saabki sinu väärtuseks ja see on igavene ning täiuslik väärtus.

Tead, mis on parim Jumala puhul? Talle kuulub alati viimane sõna! Sa võid öelda, et ma olen läbikukkunud, aga Tema ütleb, et sa ei ole. Sa võid öelda, et siit ei saa enam kuhugi edasi minna, aga Ta ütleb:"Näe, mine siit." Sa võid öelda, et Jumal ei saa mu elu muuta. Tema ütleb:"Minule pole miski võimatu, ma olen KÕIKVÕIMAS Jumal, kes on loonud kogu universumi ja ka sinu ning tundnud sind enne kui sa siia maailma sündisid! Matteuse 19:26 Saatan võib öelda, sa väärid karistust, sa oled eksinud, sa oled läbikukkunud, vaata milline sa oled. Aga Jumal ütleb: "Pole mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses!" Point ongi selles, et meie väärtus on täielikult Jumalas. Sa võid arvata, et sa oled läbikukkunud. Aga sa ei ole, sest Jumalal on võimalik kõik ringi pöörata. See armastus, mis Jumalal meie vastu on, ongi mõistmatu ja seletamatu. See on piiritu ja kuna meie ise oleme kõiges piiritletud, ei võigi me seda lõpuni mõista. Lihtsalt võtta see vastu ja tõuse üles kui sa arvad, et sa oled läbikukkunud ning muuda see läbikukkumine selle läbi võiduks! Andestus ei olene sinust, see on puhtalt sulle kingitud Jeesuse poolt.

Armastan sind Isa!

Õnnistusi,
Sjoonatan