Hei!
Haige olla on jube tüütu. Olin viimase kuu jooksul kaks korda tõsisemalt haige, nii et kui sina, kes seda loed oled haige hetkel, siis tea, et ma tunnen su tüdimust ja valu. Ja sina, kes sa ei ole haige, aga mõtled, et oeh, tahaks ka haige olla ja puhata, siis sa ei tea, mida sa mõtled. Ma ei tea ühtegi inimest, kes kurguvalu või tüütu lõputu nohuga või mõne kõhugripiga kargaks toas ringi rõõmust ja helistaks oma sõpradele teatades õnnelikult:"Ma olen haige!!!".
Aga tegelikult, mitte sellest füüsilisest haigusest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid vaimsest. Või õigemini haiget saamisest. Minu kogemused gripi ja viirustega panid mind lihtsalt mõtlema sellele, et kas ma usun, et Jeesus mind võib ravida? Ja mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt? Ma ei tea, kuidas on sinuga, kuid vahel ma tunnen, et selleks, et pöörduda Jumala poole, et olla Tema ligiolus, pean ma enne kõik korda saama, ära parandama, terveks tegema.
On päris loomulik, et me kanname endaga kaasa teatavalt määral valu, haavu, eksimusi ja minevikku. Aga vahel see kõik kasvab nii suureks, et raske on uskuda, et Jumal endiselt mind armastaks või saaks mind aidata. Või ma olen unustanud, et Jeesus on selle eest juba hinna maksnud. Mõnikord, aga tunnen ma näiteks uuesti eksides, et nüüd on Ta andestus küll otsa saanud minu jaoks.
Just sellele kõigele mõeldes, sattusin ma lugema üks päev Psalm 103, mida soovitan ka sul lugeda. (Psalm 103) See puudutas mind, sest ma hakkasin mõtlema mehele, kes selle taga on, Taavetile. Ma ei tea, kui hästi sa tead Taavetit, seega ma natukene selgitan sulle, miks see mind nii puudutas. Nimelt Taavet, kes oli Iisraeli kuningas ja kellel oli väga lähedane ja hea suhe Jumalaga, kes tõeliselt teenis Teda ja kuulus Talle, tegi üks päev ühe suure vea. Ta astus suhtesse ühe abielunaisega. Aga mis veel hullem, ta püüdis seda varjata ja seetõttu lasi selle naise mehe lahingus panna kõige ette ritta ning siis sobival hetkel käskis väeüksusel tagasi tõmmata, et see mees, Uurija, sureks. Põhimõtteliselt saatis Taavet ta surma. Aga Jumal teadis ja nägi seda kõike, ning kasutas oma prohvetit, et Taavetile näidata, et see ei ole sugugi möödas või saladus. Taavet oli eksinud ja rängalt. Ning ma olen kindel, et päris pikka aega võis ta tunda end eemal olevat Jumalast ja ilma Tema armust või mõelda, et see on otsa lõppenud. Ma arvan, et ka veel mõne aasta pärast võis ta end süüdistada. Ja ka meie inimestena teeme seda. Kuid Taavet olles eksinud rängalt koges ikkagi seda, et Jumal tõeliselt tervendab, uuendab, parandab. Ja nii ütlebki ta ikkagi, vaatamta oma eksimustele:"Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest. Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha. Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda. Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad. Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised."
Jumal ei oota tegelikult, et me ise teeksime oma elud korda. Ta ei oota meid tagasi puhastena, tugevatena, tervetena. Ta ootab meid täpselt sellistena nagu me oleme, koos valuga, koos murede, pattude, mineviku, koos kõigega. Nagu ka loos kadunud pojast (Luuka 15:11-32), kus poeg läheb kodust koos varandusega, mille ta oma isalt nõuab ja raiskab selle ära, satub sigadega koos elama ja käib tõeliselt sügaval oma eluga ära, siis kohtudes isaga, ei ütle isa talle esmalt, et ta ennast peseks ja korda seaks ning seejärel võivad nad rääkida, vaid isa jookseb talle vastu ja kallistab ning suudleb oma haisvat, määrdunud, musta poega. Ta ootab teda tagasi just nii nagu ta on. Jumala arm on uus igal hommikul, meie valik on, kas me võtame selle vastu või mitte. Kas me laseme Tal end terveks teha, parandada meid, tegeleda meie valuga ja muuta asju, mis me oleme oma elus korralikult tuksi keeranud?
Friday, February 1, 2013
Wednesday, January 30, 2013
Ootamine
Hei!
Ootamine on üks huvitav asi. Me kõik elame oma elusid ootuses ja oodates, olgu selleks siis ootamine eksamiruumi ukse taga, lifti ootamine või seismine kuskile poesabas. Ootame, et video end ära laeks, et saaksime seda vaadata, ootame, et keegi meile helistaks või emailile vastaks, et me saaks oma tööd edasi teha. Ootame, et kevad ja suvi tuleks, et päikest saaks näha ja soojem hakkaks. Ootame bussi, trammi, trolli, sõpra, toitu restoranis, kohvit cafe in-is. Ootame, et instargam end uuendaks, et näha, kas keegi on pilte juurde lisanud. Või võib-olla ootad sa lihtsalt oma palgapäeva või nädalavahetust. Point on see, et me ootame. Ja üle kõige me vist kõik ootame, et elu iseenesest läheks paremaks ja ilusamaks.
Väidetavalt kulutab inimene keskmiselt päevas ootamisele kuskil 45-60 minutit. See on kuni terve tund meie päevast. See on päris korralik aeg, arvestades, et umbes 7-8 tundi me magame ja siis teeme veel muid asju ning nii need päevad lähevad. Oodates ja elades.
Ka mina ootan hetkel. Ootan homset päeva, sest siis sõidan Rootsi, oma kauaoodatud puhkusele. Näen oma sõpru, keda olen igatsenud ja saan lihtsalt korraks kõigest eemale, puhata, nii vaimselt kui füüsiliselt. Aga küsimus on, mis ma teen selle ootusajaga? Noh, mina antud juhul kirjutan blogi, kuigi võiks juba ammu magada, aga und üldse ei tule.
Ka vaimulikult elame me ootuses, või vähemalt peaksime elama. Ootuses, et Jeesus tuleb tagasi. Kunagi rääkisin ühe sõbraga sellest ja ta ütles, et ta ei oota väga Jeesust tagasi, sest inimesed ta ümber ei tunne veel Jeesust ja seepärast ta ei taha, et Jeesus tuleks ja nemad polegi temast veel kuulnud. See pani mind mõtlema, ka praegusel hetkel. Ma olen nõus temaga, ka mina ei tahaks, et inimesed mu ümber elaksid oma elusid teadmata temast. Kuidas kasutan mina seda aega, mis Jumal mulle on andnud Teda oodates? Kas ma tõesti valmistun Jeesuse tagasitulekuks? Ja ma ei mõtle selle all vaid seda, kas ma üritan oma elu koos hoida, vaid kas ma tõesti tunnen ühte sügavat vajadust jagada välja Jumala armastust ja kuulutada seda inimestele, kellega ma kohtun?
Jeesus rääkis kord ühe tähendamissõna kümnest neitsist, kes ootasid oma peigmeest. Aga kui peigmees öösel saabus, siis viis neist (rumalad) olid unustanud võtta õli kaasa, et lampi süüdata. Niisiis ei saanud nad minna peigmehel vastu ja jäid ilma pulmadest. Nad olid aega, mil nad peigmeest ootasid, halvasti kasutanud. Ja kui sa kunagi satud lugema seda tähendamissõna (Matteuse 25:1-13), siis sa saad teada, et see polnud lihtsalt lugu mingitest pulmadest vaid see oli midagi, mida Jeesus rääkis siis oma jüngritele ja räägib täna ka meile. Mida sa teed selle ajaga, kui sa ootad Teda? Mil sa ootad, et Ta muudaks su elu, olukordi su elus? Muudaks su suhteid, su peret, su kooli, sõpru? Kui ootad vastuseid Jumalalt, kui ootad, et Ta sind parandaks, su haavu raviks, sind terveks teeks?
Kas sa kasutad seda targasti nii, et see tõesti muudab elusid ja maailma, kus me elame?
Igal juhul tasub mõelda sellele, mida sa ootad. Ja võib-olla sa oled oodanud kaua, et ma siia juba ammu midagi uut kirjutaksin. Mina kirjutasin, kuid mida teed nüüd SINA edasi?
Ootamine on üks huvitav asi. Me kõik elame oma elusid ootuses ja oodates, olgu selleks siis ootamine eksamiruumi ukse taga, lifti ootamine või seismine kuskile poesabas. Ootame, et video end ära laeks, et saaksime seda vaadata, ootame, et keegi meile helistaks või emailile vastaks, et me saaks oma tööd edasi teha. Ootame, et kevad ja suvi tuleks, et päikest saaks näha ja soojem hakkaks. Ootame bussi, trammi, trolli, sõpra, toitu restoranis, kohvit cafe in-is. Ootame, et instargam end uuendaks, et näha, kas keegi on pilte juurde lisanud. Või võib-olla ootad sa lihtsalt oma palgapäeva või nädalavahetust. Point on see, et me ootame. Ja üle kõige me vist kõik ootame, et elu iseenesest läheks paremaks ja ilusamaks.
Väidetavalt kulutab inimene keskmiselt päevas ootamisele kuskil 45-60 minutit. See on kuni terve tund meie päevast. See on päris korralik aeg, arvestades, et umbes 7-8 tundi me magame ja siis teeme veel muid asju ning nii need päevad lähevad. Oodates ja elades.
Ka mina ootan hetkel. Ootan homset päeva, sest siis sõidan Rootsi, oma kauaoodatud puhkusele. Näen oma sõpru, keda olen igatsenud ja saan lihtsalt korraks kõigest eemale, puhata, nii vaimselt kui füüsiliselt. Aga küsimus on, mis ma teen selle ootusajaga? Noh, mina antud juhul kirjutan blogi, kuigi võiks juba ammu magada, aga und üldse ei tule.
Ka vaimulikult elame me ootuses, või vähemalt peaksime elama. Ootuses, et Jeesus tuleb tagasi. Kunagi rääkisin ühe sõbraga sellest ja ta ütles, et ta ei oota väga Jeesust tagasi, sest inimesed ta ümber ei tunne veel Jeesust ja seepärast ta ei taha, et Jeesus tuleks ja nemad polegi temast veel kuulnud. See pani mind mõtlema, ka praegusel hetkel. Ma olen nõus temaga, ka mina ei tahaks, et inimesed mu ümber elaksid oma elusid teadmata temast. Kuidas kasutan mina seda aega, mis Jumal mulle on andnud Teda oodates? Kas ma tõesti valmistun Jeesuse tagasitulekuks? Ja ma ei mõtle selle all vaid seda, kas ma üritan oma elu koos hoida, vaid kas ma tõesti tunnen ühte sügavat vajadust jagada välja Jumala armastust ja kuulutada seda inimestele, kellega ma kohtun?
Jeesus rääkis kord ühe tähendamissõna kümnest neitsist, kes ootasid oma peigmeest. Aga kui peigmees öösel saabus, siis viis neist (rumalad) olid unustanud võtta õli kaasa, et lampi süüdata. Niisiis ei saanud nad minna peigmehel vastu ja jäid ilma pulmadest. Nad olid aega, mil nad peigmeest ootasid, halvasti kasutanud. Ja kui sa kunagi satud lugema seda tähendamissõna (Matteuse 25:1-13), siis sa saad teada, et see polnud lihtsalt lugu mingitest pulmadest vaid see oli midagi, mida Jeesus rääkis siis oma jüngritele ja räägib täna ka meile. Mida sa teed selle ajaga, kui sa ootad Teda? Mil sa ootad, et Ta muudaks su elu, olukordi su elus? Muudaks su suhteid, su peret, su kooli, sõpru? Kui ootad vastuseid Jumalalt, kui ootad, et Ta sind parandaks, su haavu raviks, sind terveks teeks?
Kas sa kasutad seda targasti nii, et see tõesti muudab elusid ja maailma, kus me elame?
Igal juhul tasub mõelda sellele, mida sa ootad. Ja võib-olla sa oled oodanud kaua, et ma siia juba ammu midagi uut kirjutaksin. Mina kirjutasin, kuid mida teed nüüd SINA edasi?
Friday, September 28, 2012
Elu rütmid
Olen see nädal palju mõelnud sellisele teemale nagu rütmid meie elus.
Meie elud keerlevad suuremal või vähesel määral teatud rütmi ümber, millele vastavalt me ka oma elu planeerime. Olgu selleks aastaaegade vaheldumine, kooli ja suve periood, tööpäevad ja nädalavahetus või mis iganes muu rütm. Me armastame rütme, see annab meile teataval määral kindlustunnet. Aga lõpuks ei olegi oluline, milline on täpselt meie rütm, vaid mis me selle rütmiga teeme ja selle peale ehitame? Sest rütm ilma meloodiata on vaid rütm, mitte muusika.
Meie elud keerlevad suuremal või vähesel määral teatud rütmi ümber, millele vastavalt me ka oma elu planeerime. Olgu selleks aastaaegade vaheldumine, kooli ja suve periood, tööpäevad ja nädalavahetus või mis iganes muu rütm. Me armastame rütme, see annab meile teataval määral kindlustunnet. Aga lõpuks ei olegi oluline, milline on täpselt meie rütm, vaid mis me selle rütmiga teeme ja selle peale ehitame? Sest rütm ilma meloodiata on vaid rütm, mitte muusika.
Wednesday, September 19, 2012
Tagasilülitus
Hei!
Ma pole siia midagi kirjutanud juba pea 5 kuud varsti. Kindlasti küsid miks? On mu elu kiire olnud?
Kindlasti ka seda, sest raske on leida tänapäeval inimest, kelle elu poleks kiire. Kuid pigem on asi selles olnud, et ma lihtsalt üks hetk ei osanud siia midagi kirjutada.
Aga mis on siis toimunud minu elus viimase 5 kuu jooksul?
Ma ei taha siia kirjutada pikka ja üksik asjalikku postitust sellest, mis mu elus toimunud on, vaid tooksin välja paar olulisemat punkti.
1) Minu ellu tuli maailma kõige imelisem tüdruk, kellega olen võinud nüüd juba rohkem kui 3 kuud oma elu jagda-Merili. Ma olen talle nii tänulik selle aja eest, mis oleme võinud koos veeta. Ta on mulle palju toeks olnud ja ta on lihtsalt üliarmas. Aitäh Merra, oled mulle nii kallis :)
2) Mu 4 väga head sõpra kihlusid. Matu ja Iren ning Jakob ja Maali. Ootan põnevusega nende pulmi ja seda, kuidas Jumal hakkab nende suhteid kasutama oma riigi töös.
3) Lõppes esimene ülikooli aasta. See oli raske, põnev, üllatuslik. Viimane sess oli tõeliselt raske, kuid kogesin mitmeid kordi Jumala erilist hoolt. Samas sain aru kui raske on õppida ülikoolis Tartus ja teha täisajaga noortetööd Tallinnas. Pani paljuski mõtlema uue hooaja peale, mis just algas, kuidas asju korraldada nii, et ma läbi ei põleks.
4) Ma sain 20! Päev mida ma alguses kartsin (tundus jube hirmutav lapsepõlv maha jätta ja suureks saada) ja hiljem täiega ootasin (Merra on minust pisut vanem, pluss see oli esimene päev meie suhtes, mille saime täispikalt koos veeta). Taas kogesin kui suur õnnistus on sõbrad :)
5) Toimus Kalju suvelaager, mis oli ehk selle suve parim vaimulik aeg mu elus. Samuti olid laagris meid aitamas 4 rootsi noort, kes tulid siia misjonitripile. Sain nende juhi Danieliga väga headeks sõpradeks ja plaanime neile peagi külla minna ;)
6) Sain palju aega veeta oma väikese vennaga, perega ja Hiiumaal käia. Samuti nägin mitmeid kordi oma kallist õde Juuditit ja venda Romeot, kes suveks tulid Eestisse. Igatsen teid! Samuti saime osade kodugrupi kaaslastega käia Hiiumaal mu maakodus ja ka Tallinnas ägedalt aega veeta. See andis mulle kodugrupi osas täiesti teise mõõtme.
7) Linna tuled! Mu kursaõde Kerttu sai päästetud ja mul on sellest niiiii hea meel, aga samuti on mul hea meel kõigist nendest, kes selle sama otsuse seal tegid ja lihtsalt näha noortes sellist põlemist ja igatsust Jumala järele ja evangeeliumi kuulutamise järele, oli innustav.
Viimased 4 kuud on olnud kohati päris keerulised ja kindlasti kirjutan sellest siin mingi hetk pikemalt, kuid samas olen Jumalale tõeliselt tänulik selle suve eest ja nende asjade eest, mida Ta on mu elus teinud.
Ja nii ma lülitangi oma blogi tagasi sisse ning kirjutan siia peagi jälle ;)
Õnnistusi!
Ma pole siia midagi kirjutanud juba pea 5 kuud varsti. Kindlasti küsid miks? On mu elu kiire olnud?
Kindlasti ka seda, sest raske on leida tänapäeval inimest, kelle elu poleks kiire. Kuid pigem on asi selles olnud, et ma lihtsalt üks hetk ei osanud siia midagi kirjutada.
Aga mis on siis toimunud minu elus viimase 5 kuu jooksul?
Ma ei taha siia kirjutada pikka ja üksik asjalikku postitust sellest, mis mu elus toimunud on, vaid tooksin välja paar olulisemat punkti.
1) Minu ellu tuli maailma kõige imelisem tüdruk, kellega olen võinud nüüd juba rohkem kui 3 kuud oma elu jagda-Merili. Ma olen talle nii tänulik selle aja eest, mis oleme võinud koos veeta. Ta on mulle palju toeks olnud ja ta on lihtsalt üliarmas. Aitäh Merra, oled mulle nii kallis :)
2) Mu 4 väga head sõpra kihlusid. Matu ja Iren ning Jakob ja Maali. Ootan põnevusega nende pulmi ja seda, kuidas Jumal hakkab nende suhteid kasutama oma riigi töös.
3) Lõppes esimene ülikooli aasta. See oli raske, põnev, üllatuslik. Viimane sess oli tõeliselt raske, kuid kogesin mitmeid kordi Jumala erilist hoolt. Samas sain aru kui raske on õppida ülikoolis Tartus ja teha täisajaga noortetööd Tallinnas. Pani paljuski mõtlema uue hooaja peale, mis just algas, kuidas asju korraldada nii, et ma läbi ei põleks.
4) Ma sain 20! Päev mida ma alguses kartsin (tundus jube hirmutav lapsepõlv maha jätta ja suureks saada) ja hiljem täiega ootasin (Merra on minust pisut vanem, pluss see oli esimene päev meie suhtes, mille saime täispikalt koos veeta). Taas kogesin kui suur õnnistus on sõbrad :)
5) Toimus Kalju suvelaager, mis oli ehk selle suve parim vaimulik aeg mu elus. Samuti olid laagris meid aitamas 4 rootsi noort, kes tulid siia misjonitripile. Sain nende juhi Danieliga väga headeks sõpradeks ja plaanime neile peagi külla minna ;)
6) Sain palju aega veeta oma väikese vennaga, perega ja Hiiumaal käia. Samuti nägin mitmeid kordi oma kallist õde Juuditit ja venda Romeot, kes suveks tulid Eestisse. Igatsen teid! Samuti saime osade kodugrupi kaaslastega käia Hiiumaal mu maakodus ja ka Tallinnas ägedalt aega veeta. See andis mulle kodugrupi osas täiesti teise mõõtme.
7) Linna tuled! Mu kursaõde Kerttu sai päästetud ja mul on sellest niiiii hea meel, aga samuti on mul hea meel kõigist nendest, kes selle sama otsuse seal tegid ja lihtsalt näha noortes sellist põlemist ja igatsust Jumala järele ja evangeeliumi kuulutamise järele, oli innustav.
Viimased 4 kuud on olnud kohati päris keerulised ja kindlasti kirjutan sellest siin mingi hetk pikemalt, kuid samas olen Jumalale tõeliselt tänulik selle suve eest ja nende asjade eest, mida Ta on mu elus teinud.
Ja nii ma lülitangi oma blogi tagasi sisse ning kirjutan siia peagi jälle ;)
Õnnistusi!
Saturday, April 21, 2012
Raskuste väärtus
Hei!
Vabandan, et pole väga pikalt kirjutanud, aga elu on kiire olnud
ja kui aus olla, siis mul polegi väga palju kirjutada olnud. Seda mitte
sellepärast, et mul poleks midagi elus toimunud või Jumal poleks midagi teinud,
vaid sellepärast, et see, mida Jumal mu elus on teinud, on niivõrd alguses
olnud, et ma pole isegi veel täpselt aru saanud, mis toimub. Aga nüüd on mõni asi jõudnud sinna punkti,
kus ma saan ka ise juba pisut aru, mis sünnib.
Viimased nädalad on tegelikult olnud päris rasked. Kuidagi
palju asju on mõtteis olnud ja muresid, samas olen üritanud kõigi nende
pingetega tegeleda ühte vana meetodit kasutades, mis tegelikult ei toimi. See
on lihtne, ma lihtsalt lülitan ennast välja ja olen ükskõikne. Ja miks see
meetod ei tööta polegi niivõrd selles, et see on lihtsalt pea liiva alla peitmine,
kuivõrd on asi selles, et kui mina olen ükskõikne, siis Jumal kindlasti pole.
Ja Temal on oma plaan minuga ja nende olukordadega.
Läksin neljapäeval kodust välja ja olin kurb. Kurb
sellepärast, et tundsin, et Jumal on minust nii kaugel ja mina nii ebatäiuslik.
Olen lihtsalt möödunud nädalate jooksul nii mitmeid kordi läbi kukkunud
erinevates asjades, ka selles, kuidas oma raskustega toime tulen (ükskõiksus).
Ja lihtsalt mõtlesin, et kuidas see kõik saab nii olla? Et ma avastan end
nendest samadest puntkidest elus pidevalt. Kas sellel üldse on mingi point
siis? Helistasin ühele oma väga heale sõbrale Joonale (tänu Jumalale tema
eest!) ja otsustasime koos minna (tema eestevedamisel rohkem) ühele koolitusele
„Suhete loomine“ Risttee kontoris. Ja pärast seda koolitust mulle jõudis nii
selgelt kohale, et ma võin olla nii läbikukkunud ja eemal Jumalast, aga
Kristuse läbi olen ma ikkagi võitnud. Võitnud kõik need läbikukkumised, võitnud
kõik need raskused. Ja veel enam, Jumal kasutab mind ka siis, kui olen nõrk.
Pole vahet, milline olen mina, küsimus on, kes on Jeesus Kristus mulle ja kes
on Ta täna Sulle?
Kui Jeesus on mu isiklik Päästja, kui ta on mu Kuningas, kui
ta on kõige algus ja lõpp, siis mul pole vaja karta midagi. Kui Jeesus on
valitseja, siis valitseb ta ka minu raskustes, läbikukkumistes, haiget
saamistes, depressioonis, masenduses, muredes, probleemides, ABSOLUUTSELT
KÕIGES! Ja mis iganes ka on või mida iganes ütleb saatan, Jumalal on ikkagi
viimane sõna. Kas see pole võimas? „Nõtruses saab vägi täielikuks“ 2Kr 12:9 See
on nii lihtne, mida nõrgema ma olen, seda suurem ja tugevam on Jumal minu elus.
Ma mõistan kui väga ma Jeesust vajan
ning kui nõrk ja ebatäiuslik ma olen iseeneest. Ja tegelikult ma olen praegu
nii tänulik nende raskuste eest, sest ma tean, et Jumal teeb midagi uut ja
põnevat minuga ja minu sees ning ma tõesti ei jõua ära oodata, millal ma näen
seda, kuhu Ta mind edasi juhib ja milliseks Ta mind muuta tahab. Nagu ütleb Jakoobus oma kirjas "Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse".
Lugesin pärast seda koolitust Piiblit ja kuulasin 3D
bändiproovi. Hakkasin lihtsalt Filipi kirja lugema ja mida enam ma seda
lugesin, uuesti ja uuesti, seda enam ma mõistsin, kui tänulik ma olen. Kuigi mu
elus on raskused hetkel, siis õnnistusi on 1000 korda rohkem ja need kõik on
Jumalalt. Kas sa oled kunagi lugenud õnnistusi üles, mis su elus on? Neid on
nii palju ja tihti need tunduvad nii iseenesest mõistetavad, et me ei loegi
neid õnnistusteks. Mida enam ma sellele mõtlesin, seda enam ma tundsin, et pean
nõustuma Paulusega „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!“Filipi
4:4. Kuidas ma võingi olla kurb ja masendunud kui kõikide nende raskuste kõrval
on Jumal mulle nii palju andnud?
Ma olen nii tänulik Jumalale nende raskuste ja keeruliste
aegade eest, mis mu elus hetkel on, sest läbi selle ma tean, et Ta ei ole mind
jätnud. Vaid on lubanud nendel asjadel tulla mu ellu, et mind muuta ja
kasvatada endale lähemale. Ta näeb minus potensiaali, väärtust, et minusse nii
suurelt investeerida. Kui imeline see
on! Ma tean, et ma olen liikumas õiges suunas kui leian, et tee, mida mööda ma käin on raske, kui leian, et olen ise
nõrk ja kukun läbi ning vajan, et mu Isa mind juhiks ja üles tõstaks. Ja lõpuks
ma tahangi olla vaid lammas, kes järgneb oma karjasele. Mitte küsida Talt
juhtnööre, kuhu ma minema pean või mis tegema, vaid lihtsalt usaldada Teda ja
järgneda Talle kõiges.
„Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab
minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi
laskuks elama minu peale.
Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all,hädades, tagakiusamistes ja
ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.“
2 Korintlaste 12:9-10
Saturday, March 3, 2012
Kui ma ei näe tõotusi täitumas
Olen viimane nädal mitmeid kordi küsinud: "Jumal, kus Sa oled? Mis on Su tahe? Kuhu ma peaksin edasi minema, mida ma peaksin tegema?". Ja nii palju öelnud:"Jumal, Sina oled öelnud, et Sinu tõotused ei kõigu. 2Kr 1:20 Miks ma kahtlen Sinus, kus Sa oled? Miks ma ei näe Sinu tõotuseid täitumas? Aita mul uskuda!"
Vahel on lihtne oma siht kaotada kui vaatad kõikidele raskustele ja probleemidele, mis su ümber on või üritad leida vastuseid küsimustele, mis su pähe kerkivad. Olen avastanud, et keskendudes raskustele, probleemidele, lasen neil ära määrata selle, kuhu ma suundun ja milline on tulemus. Aga see ei peaks nii olema! Minu Jumal on suur Jumal ja võimas Jumal. Suurem kui mis iganes probleem, mure või olukord üldse olla võib.
Küsimus on, kas ma ootan, et Jumal annaks mulle kindlaid tõotuseid ja näitaks väga selgelt, kuhu minna, mida teha ja et Ta on minuga või ma usun sellest olenemata, et mu Jumal on võimas Jumal ning suurem kui elu? Kas ma olen valmis usaldama ja uskuma ka siis kui ma ei näe? Jeesus ise ütles: "Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad."
Ja lõpuks ei olegi oluline see, mis täpselt saab, või kuidas Jumal tõotused täidab vaid see, et ma õpiks Teda tundma selle kõige käigus. Mitte see, mis on Tema tahe, vaid KES on Tema? "Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud." Heebrea 12:11
Pärast teisipäevast kodugruppi, kus me kõik jagasime oma loo sellest, kuidas me päästetud saime, tuli mulle meelde, kust Jumal on mind välja tõmmanud ja kui palju Ta mulle on kinkinud. Ja ma tegin otsuse, uskuda ilma nägemata ja hoida oma silmad Temal, mitte probleemidel ja muredel, mis mu elus ning ümber on. Ma lihtsalt mõistsin nii hästi, kui palju Jumal on teinud ja pole vahet, millal mingi lubadus või plaan täitub või kuidas see täitub, oluline on see, et ma oma Isa tundma õpiksin ja lihtsalt julgelt evangeeliumi kuulutaksin. Ja täna hommikul sain taaskordselt aru, et otsides esiti Jumalat ja Tema riiki, Ta annab meile kõike muud ka. Nimelt kui tulin Tartusse õppima sain tasulisele kohale ja ma lihtsalt ütlesin Jumalale, et ma usaldan Sind ka selles. Sina oled lubanud kanda hoolt minu eest ja ma ei tea kuidas Sa annad mulle vajalikud vahendid, et siin ülikoolis õppida, aga see on Sinu vastutada kui Sa mind siia oled juhatanud :D Ja nii ma siis täna hommikul saingi kirja, et mind on vastuvõetud tasuta kohale. Olen nii tänulik lihtsalt Jumalale selle eest! Väga-väga-väga õnnistatud!
Minu Jumal on võimas Jumal ja ma ei pea nägema, et usaldada Teda! Kuidas on Sinuga?
Õnnistusi,
Sven-Joonatan
Vahel on lihtne oma siht kaotada kui vaatad kõikidele raskustele ja probleemidele, mis su ümber on või üritad leida vastuseid küsimustele, mis su pähe kerkivad. Olen avastanud, et keskendudes raskustele, probleemidele, lasen neil ära määrata selle, kuhu ma suundun ja milline on tulemus. Aga see ei peaks nii olema! Minu Jumal on suur Jumal ja võimas Jumal. Suurem kui mis iganes probleem, mure või olukord üldse olla võib.
Küsimus on, kas ma ootan, et Jumal annaks mulle kindlaid tõotuseid ja näitaks väga selgelt, kuhu minna, mida teha ja et Ta on minuga või ma usun sellest olenemata, et mu Jumal on võimas Jumal ning suurem kui elu? Kas ma olen valmis usaldama ja uskuma ka siis kui ma ei näe? Jeesus ise ütles: "Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad."
Ja lõpuks ei olegi oluline see, mis täpselt saab, või kuidas Jumal tõotused täidab vaid see, et ma õpiks Teda tundma selle kõige käigus. Mitte see, mis on Tema tahe, vaid KES on Tema? "Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud." Heebrea 12:11
Pärast teisipäevast kodugruppi, kus me kõik jagasime oma loo sellest, kuidas me päästetud saime, tuli mulle meelde, kust Jumal on mind välja tõmmanud ja kui palju Ta mulle on kinkinud. Ja ma tegin otsuse, uskuda ilma nägemata ja hoida oma silmad Temal, mitte probleemidel ja muredel, mis mu elus ning ümber on. Ma lihtsalt mõistsin nii hästi, kui palju Jumal on teinud ja pole vahet, millal mingi lubadus või plaan täitub või kuidas see täitub, oluline on see, et ma oma Isa tundma õpiksin ja lihtsalt julgelt evangeeliumi kuulutaksin. Ja täna hommikul sain taaskordselt aru, et otsides esiti Jumalat ja Tema riiki, Ta annab meile kõike muud ka. Nimelt kui tulin Tartusse õppima sain tasulisele kohale ja ma lihtsalt ütlesin Jumalale, et ma usaldan Sind ka selles. Sina oled lubanud kanda hoolt minu eest ja ma ei tea kuidas Sa annad mulle vajalikud vahendid, et siin ülikoolis õppida, aga see on Sinu vastutada kui Sa mind siia oled juhatanud :D Ja nii ma siis täna hommikul saingi kirja, et mind on vastuvõetud tasuta kohale. Olen nii tänulik lihtsalt Jumalale selle eest! Väga-väga-väga õnnistatud!
Minu Jumal on võimas Jumal ja ma ei pea nägema, et usaldada Teda! Kuidas on Sinuga?
Õnnistusi,
Sven-Joonatan
Wednesday, February 22, 2012
Keskendumine
Hei jälle!
Vabandan, et pole mõnda aega kirjutanud, aga elu on küllaltki kiire olnud.
Olen viimasel ajal mõelnud pühendumisele ja keskendumisele. Oma noortetiimiga olen tihti rääkinud sellel teemal. Öelnud, et ma tahan näha suuremat pühendumist. Näha, et nad tõeliselt põlevad Jumalale ja igatsevad Teda.
Selles valguses olen hakanud mõtlema enda ja Jumala suhtele. Kas mina olen pühendunud? Millele ma olen pühendunud? Kas ma olen pühendunud, et elada oma elu endale hästi, endale pühendunult või siiski elades oma elu tõeliselt Jumalale pühendunult? Kas mina põlen tõeliselt Jumalale ja mida ootab Jumal minu suhtes?
See pühapäev jutlustas Mat Edminster Kaljus. Ta rääkis paastumisest ja sellest, mida Jeesus tegi 40 päeva kõrbes (tänasega algab 40 päevane paastuaeg kristlikus maailmas). Ja see, mida ta ütles pani mind tõsiselt mõtlema. Jeesus ei alustanud enne oma missiooniga kui ta sai ristitud ja kohe pärast seda ta paastus ja oli üksi 40 päeva kõrbes. Ma ei ole kunagi mõelnud, miks ta sinna läks. See tundus lihtsalt osa loost, et asjad lihtsalt olid nii. Aga see pühapäev ma mõistsin seda sügavamalt. Jeesus läks kõrbesse, et keskenduda oma missioonile.
Nii lihtne on kaasajal unustada, milleks ma tegelikult elan, või mis mu eesmärk siin elus on, sest meie igas päevas on nii palju asju. Kasvõi see sama arvuti, mille kaudu ma praegu kirjutan. See võib olla äärmiselt kasulik (nagu praegu) või siis väga segav ning minu eemsärki hajutav (öösiti siin olles või niisama meelelahutust tarbides). Seega olen otsustanud 40 päeva paastuda erinevatest suhtlusvahendistest (skype ja kõik chatid), meelelahutusest (sarjad) ja kasutada ainult neid interneti funktsioone, mille kaudu ma saan teha noortetööd võid muid igapäevaselt vajalikke toiminguid (gmail, facebook siiski ilma chatita ja seesama blogi).
Miks? Sest see pühapäev kui ma istusin seal kirikupingis ma mõistsin kui väga ma olen tihti keskendunud kõigele muule kui Jumalale ja sellele, mida Tema mulle tahab öelda. Järgnevad 40 päeva tahan eriliselt võtta rohkem aega Jumalale, tõeliselt keskenduda sellele, mida Tema tahab mulle öelda ja kuidas ma võiksin veel enam täita Tema tahet. Ma usun, et see saab olema ülihea aeg ja tõeliselt ootan seda. Lihtsalt tahan tõeliselt järgneda Jeesusele ja olla täidetud Vaimu väega, nii nagu Jeesus oli pärast oma kõrbe perioodi, et Jumala nimi saaks tõeliselt austatud ja võiks saada tuntuks üle kogu maa! (Vt: Luuka 4:14-15)
Need saavad olema põnevad 40 päeva ning kindlasti hoian teid kursis, mida Jumal tegema hakkab!
Kogu au olgu Talle!
Vabandan, et pole mõnda aega kirjutanud, aga elu on küllaltki kiire olnud.
Olen viimasel ajal mõelnud pühendumisele ja keskendumisele. Oma noortetiimiga olen tihti rääkinud sellel teemal. Öelnud, et ma tahan näha suuremat pühendumist. Näha, et nad tõeliselt põlevad Jumalale ja igatsevad Teda.
Selles valguses olen hakanud mõtlema enda ja Jumala suhtele. Kas mina olen pühendunud? Millele ma olen pühendunud? Kas ma olen pühendunud, et elada oma elu endale hästi, endale pühendunult või siiski elades oma elu tõeliselt Jumalale pühendunult? Kas mina põlen tõeliselt Jumalale ja mida ootab Jumal minu suhtes?
See pühapäev jutlustas Mat Edminster Kaljus. Ta rääkis paastumisest ja sellest, mida Jeesus tegi 40 päeva kõrbes (tänasega algab 40 päevane paastuaeg kristlikus maailmas). Ja see, mida ta ütles pani mind tõsiselt mõtlema. Jeesus ei alustanud enne oma missiooniga kui ta sai ristitud ja kohe pärast seda ta paastus ja oli üksi 40 päeva kõrbes. Ma ei ole kunagi mõelnud, miks ta sinna läks. See tundus lihtsalt osa loost, et asjad lihtsalt olid nii. Aga see pühapäev ma mõistsin seda sügavamalt. Jeesus läks kõrbesse, et keskenduda oma missioonile.
Nii lihtne on kaasajal unustada, milleks ma tegelikult elan, või mis mu eesmärk siin elus on, sest meie igas päevas on nii palju asju. Kasvõi see sama arvuti, mille kaudu ma praegu kirjutan. See võib olla äärmiselt kasulik (nagu praegu) või siis väga segav ning minu eemsärki hajutav (öösiti siin olles või niisama meelelahutust tarbides). Seega olen otsustanud 40 päeva paastuda erinevatest suhtlusvahendistest (skype ja kõik chatid), meelelahutusest (sarjad) ja kasutada ainult neid interneti funktsioone, mille kaudu ma saan teha noortetööd võid muid igapäevaselt vajalikke toiminguid (gmail, facebook siiski ilma chatita ja seesama blogi).
Miks? Sest see pühapäev kui ma istusin seal kirikupingis ma mõistsin kui väga ma olen tihti keskendunud kõigele muule kui Jumalale ja sellele, mida Tema mulle tahab öelda. Järgnevad 40 päeva tahan eriliselt võtta rohkem aega Jumalale, tõeliselt keskenduda sellele, mida Tema tahab mulle öelda ja kuidas ma võiksin veel enam täita Tema tahet. Ma usun, et see saab olema ülihea aeg ja tõeliselt ootan seda. Lihtsalt tahan tõeliselt järgneda Jeesusele ja olla täidetud Vaimu väega, nii nagu Jeesus oli pärast oma kõrbe perioodi, et Jumala nimi saaks tõeliselt austatud ja võiks saada tuntuks üle kogu maa! (Vt: Luuka 4:14-15)
Need saavad olema põnevad 40 päeva ning kindlasti hoian teid kursis, mida Jumal tegema hakkab!
Kogu au olgu Talle!
Subscribe to:
Posts (Atom)